Kusagil kaugel galaktikas, hinge- ja vaimutasandil, oled sa ennast alati armastanud. Siia ilma sündides aga tulime saama seda kogemust, et kuidas jõuda tagasi armastusse siis, kui meid viiakse sellest nii kaugele, kui võimalik. Kui meid pannakse unustama täielikult, kes me oleme. Meile öeldakse, et enese armastamine on isekas ja, et kogu meie elu mõte on armastada ja teenida teisi. Meid pannakse kummardama ja armastama kõike välist. Armasta ja kummarda “jumalat”, keda sa kunagi näinud pole. Armasta oma vanemaid, isegi siis, kui nad sulle haiget teevad. Austa ja kuuletu õpetajatele koolis. Me võime neid armastada, kui me seda valime aga minu jaoks ei saa meid kohustama kedagi armastama.
Kui laps tuleb siia ilma, siis ta hakkab arenema läbi peegelduste, mida annavad talle inimesed, kes teda ümbritsevad. Laps on alguses tema ise, kogu oma autentsuses. Laps teeb midagi ja vanem reageerib sellele. Aga vanemad reageerivad oma lastele nii, nagu nende vanemad reageerisid neile. Väga harva on need reaktsioonid lapse suhtes kantud armastusest, austusest ja usaldusest. Paljudel vanematel on raske iseendaga toime tulla, seega ei suuda nad tihti taluda, kui laps on elav, rõõmus, vali ja natuke ulakas. Meid on õpetatud, et me peame kuuletuma oma vanemate igale sõnale ja me ei tohi olla meie ise oma autentsuses. Se mida laps vajab ja soovib on olla armastatud, kuuldud ja hoitud, ükskõik milline ta ka poleks. Ta vajab kasvada üles nii, et ta saab olla täielikult tema ise. Vanemad saavad ja peavadki lapsele seadma ka piire aga piire tuleb seada kohtades, kus neid on tõesti vaja, mitte kogu aeg ja igalpool. Laps vajab seda, et ta saab ise hakata elu kogema, läbi oma tunnetuse. Kui vanem kogu aeg last keelab, siis lapsel kaob võimalus avastada maailma omaenda autentsel viisil.
Sellel aastal oleme aga liikumas energeetiliselt uude ajastusse, kus meie ülesandeks on tagasi liikuda on puhta olemuse juurde ja õppida uuesti armastama. Ennast ja teisi. Aga teisi me saame vabalt armastada alles siis, kui me kõigepealt õpime iseennast uuesti armastama. Selleks, et ennast armastada, ei pea sa olema täiuslik. Sa võid olla teinud elus vigu. Me kõik oleme kellelegi teinud haiget, me kõik oleme ise saanud haiget. Me kõik oleme eksinud sadu kordi. Aga see ei tähenda, et me ei ole väärt siin elus armastust, headust, hoitust ja toetust. Kuid enne, kui me seda saama hakata kogema, peame uskuma, et oleme seda väärt. Religioonid on sisestanud meile maast madalast peale, et me kõik oleme patused ja sellepärast peame saama kogu aeg karistatud. Kogu karma programm põhineb sellel lool.
Tegelikkuses on ka kogu negatiivne pool meist lihtsalt siinse elu osa ja kogemus. See pole ei vale ega õige. See lihtsalt on. Ja sina ja mina, oleme ka siia sündinud ja loodud just sellisteks, nagu me peame olema, et kogeda siinset eksistentsi just täpselt sellisena. Iga kogemus ja iga inimene on meid vorminud täiuslikuks, et meie hing ja vaim saaksid kogeda oma maapealset elu nii nagu nad seda vajavad. Ma tean, et vahel on raske seda mõista, kui oleme palju haiget saanud ja kogenud raskeid kogemusi. Aga kui me väljume ohvrirollist ja ütleme, et iga siinse elu hetk on minu vaimu ja hinge manifestatsioon ja selles ei ole vigu, siis muutub kogu meie elu täiuslikuks.
See, mida sa valid hakata nägema oma elus, see hakkab ka sinu elus võimenduma. Me võime võtta oma kaaslased ja näha neis kas kõige imelisemat inimest või kõige kohutavamat inimest. Öeldakse, et vaadeldav objekt muutub, kui vaatleja muudab oma vaatenurka. Tänapäeval on väga populaarne anda kogu aeg hinnaguid ja panna kõigele ja kõigile diagnoos. Mu partner on nartsissist, mu naine on biopolaarne, mu ema või isa on südametu ja vägivaldne. Aga mis oleks siis, kui me enam ei annaks kellelegi hinnanguid ja ei paneks kellelgi diagnoose. Mis siis, kui me küsiksime endalt, et miks mu partner või ema või sõber käitub nii? Kust tuleb tema valu ja hirm? Mis siis, kui me ei süüdistaks enam ja kui me hakkaksime kõike ja kõiki vaatama armastuse ja kaastundega, alustades kõigepealt iseendast.
Olen oma klientidele rääkinud hiljuti mitu korda lugu, mille kunagi pani kirja vist raamatute autor David Deida. Ühel hilisel õhtutunnil läheb naine New Yorgis mööda Central Parki koju. Pimedas on see teatavasti väga ebaturvaline koht. Ühel hetkel hüppabki põõsast välja mees ja tirib naise põõsasse, rebib tal püksid jalast ja hakkab teda vägistama. Naine jääb meest vaatama ja korrutab aina, ma armastan sind, ma armastan sind. Mees lõpetab ome tegevuse, aitab naisel riidesse panna ja aitab ta püsti, ning saadab ta koju, et keegi teine ei saaks talle enam liiga teha. Loo moraal on see, et igaüks meist soovib olla armastatud ja vastu võetud. Ja need, kellel armastust pole, peavad hakkama seda vägisi võtma. Pimedusele ei ole midagi paremat, kui inimesed kes teineteisele pidevalt hinnanguid annavad ja teineteist süüdistavad ning hukkamõistavad. Kogu meie praegune maailm on sellele ülesehitatud ja sellepärast ei oska ka keegi iseennast armastada, teineteisest rääkimata.
Kui palju kergust saab minu ellu tuua see, kui ma võin kõike ja kõiki armastada. Ma ei pea enam midagi vihkama. See, mida ma vihkan, selle vang ma ka olen. Aga armastus saab meid teha vabaks. Kriitika ja hinnagute andmine ja hukkamõist, loob eraldatust. Kui me soovime luua sügavamaid ühendusi, nii iseenda, kui teistega, peame sellest ühiskonna poolt loodud mustrist hakkama välja tulema. Armastus ei küsi, kes või mis sa oled. Armastus ei mõista sind hukka selle eest, mida sa teinud oled. Ja armastus ei hoia sinust eemale, kui sinu sees on valu ja hirm, kui sa teda ise endast eemale ei hoia. Luba endal hakata armastust vastu võtma. Jah, just nii lihtne see ongi. Palu elult hakata sind üle külvama armastusega ja hakka uskuma, et sa oled seda väärt. Samuti julge ära minna olukordadest, kus sind püütakse panna uskuma vastupidist. Ja hakka andma armastust iseendale, iga päev.
Armastusega,
Katrin
