Blogi

Viimastel päevadel on minu teadvusesse hakanud tulema lugu, millest järgmisel aastal saab täpselt 20 aastat. Teraapia, mis tegi nähtavaks minu peidetud trauma, teeb minu sees siiani tööd. Kiht kihi haaval tulevad nähtavaks need kogemused, mis on vorminud minust selle, kes ma täna olen.

Minu viimane blogipostitus  sai väga palju tähelepanu. Seda on lugenud juba pea 2000 inimest.  Oli palju neid, kes tundsid ka endas ära sarnase kogemuse tunnuseid. Kellel on mälestused ja kellel on sümptomid ja emotsioonid. Aga tõepoolest, see pole ainult minu lugu, vaid ka

Tegelikult, kui keegi oleks minult seda veel mõned päevad tagasi küsinud, oleksin vastanud täiesti kindlalt, et ma pole mitte kunagi elus kogenud seksuaalset väärkohtlemist. Ja mul polnud isegi mitte kõige vähematki aimdust sellest, kuigi terapeudina tean, et mul olid kõik sümptomid olemas. Aga

Olen oma teekonnal terapeudina ja ka oma isiklikes suhetes jõudnud arusaamisele, et peaaegu igaüks meist tuleb täiskasvanu ikka traumaga lapsepõlvest. Ja kuna meie paarisuhted on meie suurimad õpetajad ja parimad peeglid, siis peae suhte algusfaasi, hakkavad meie traumad tulema nähtavale. Inimese valukehad käivituvad,

Kui ma 5 aastat tagasi hakkasin oma tulevase abikaasaga lähedamalt suhtlema, siis minu armas sõbranna ütles, et sellest mehest võib saada väga hea mees ühel päeval kellelegi. Sellel ajal me veel suhtes ei olnud, kuid hakkasime vaikselt teineteist tundma õppima. Kuna tema elas Hollandis

Lapsed….meie elu kõige suuremad õpetajad. Minu teekond emadusse algas 2ondate eluaastate keskel. Mulle sündis pea kaheaastase vahega nii poeg, kui tütar. Oma laste isaga olin kohtunud 4 kuud enne, kui ma esimest korda rasestusin ja selle ajaga olime tegelikult teineteist vaevu tundmaõppinud. Ma

Küsisin eile oma Instagrami konto jälgijatelt, et kas neil on mulle mõni küsimus paarisuhete kohta. Üks küsimus, mis tuli oli pikem ning sellele lühidalt vastata oleks keeruline. Samas usun, et see on teema, mis nii mõnelgi meist on mõttes. Seega kirjutangi siis täna

Ma olen sündinud eestlastes ema ja grusiinlastest/armeenlasest vanematele. Minu jaoks on alati olnud väga oluline perekond. Olen juba lapsest peale unistanud suurest ja kokkuhoidvast perekonnast. Grusiinlased ja armeenlased teatvasti on samuti väga suurte peretraditsioonidega ja väga kokkuhoidvad. Tihti elab mitu põlvkonda ka koos

Sa seisad üksinda keset elutuba. Teil on olnud elukaaslasega järjekordne tüli. Tegelikult sai kõik alguse üsna tühisest asjast. Sa olid valmistanud maitsva õhtusöögi, käisid poes ja turul, plaanisid seda juba mitu päeva ette ja ootasid oma partnerit õhinaga koju. Sa tahtsid teda üllatada.

Hetkel paljude inimeste jaoks keeruline aeg. On teadmatus kogu inimkonna saatuse pärast. Kuidas läheb elu edasi peale kriisi ja kui kaua see kriis veel kestab? Kas mul on pärast olemas töökoht, kas mul on olemas eluase ja kas ma saan omale süüa osta?