On mõnus ja vaikne õhtu. Istun oma elutoa söögilaua taga, vaadates kaminas põlevat tuld ja mõtisklen armastuse üle. Miks on see nii, et me väga sageli ebaõnnestume lähisuhetes? Miks toovad suhted meile valu, kannatusi, üksildust ja südamevalu, kui me tegelikult just vastupidist ihkame?
Olen olnud eneseavastamise teekonnal juba üle 20 aasta ja olnud erinevates suhetes umbes sama kaua. Need kõik algavad ju samamoodi, eks? Me armume. Inglise keeles on väljend, et me kukume armastusse. See on veider sõnastus, kas pole? Kas me ei peaks pigem tõusma armastusse, mitte kukkuma? Aga tõepoolest, nii see sageli läheb, me kukume näoli maha, mitu korda järjest. Alguses on see suurim rõõmu, õnne ja naudingu tunne, kuid mingil hetkel kõik muutub. Täna tahaksingi mõningaid mõtteid, mida ma olen avastanud oma 20-aastaste suhete teekonnal ja 11-aastase inimestega töötamise aja jooksul.
Igal aastal, kui ma viin läbi oma terapeudi koolitust, näen erinevaid dünaamikaid inimeste eludes ja just paarisuhetes. Sellel aastal, olen kohtunud kahe väga toreda mehega, kes on mulle näidanud midagi väga olulist suhete osas. Nad on mõlemad ilusad, targad ja suure südamega mehed, kuid mõlemad ei usu sügaval sisimas, et nad on armastust väärt. Nii et nad hakkavad armastust “ostma ja välja teenima”. Nad teevad ilusaid žeste, kingivad kingitusi ja annavad endast parima, et naised, kelle nad on väljavalinud, armastaksid neid. Kuid need naised ei saa neid armastada, sest nad peavad näitama neile seda, mida mehed enda sees tegelikult tunnevad. Ja lisaks, kui me hakkame armastust “ostma ja välja teenima”, lõpeb see sageli sellega, et inimene armastab neid tundeid, mida žestid selles inimeses esile toovad aga mitte seda inimest, kes neid žeste teeb.
Kuid, kerime veidi tagasi. Ma seletaksin seda, mis toimub suhte alguses järgmiselt: Mees ja naine kohtuvad esimest korda, kas, sõbra juures, baaris või mõnes muus sotsiaalses kogunemises või võib-olla lihtsalt tänaval. Nende pilgud leiavad teineteist ja miski nende sees ütleb, et see mees/naine pakub mulle huvi. Kui neile meeldib see, mida nad näevad ja kuidas nende meel seda tõlgendab, on tõenäoline, et nad loovad teineteisega tutvuse. Sellest hetkest peale, mängib meie meel, olulist rolli selles mängus. Meie meele peamine eesmärk on koguda teavet keskkonnast meie ümber, peamiselt läbi meie viie meele ning skanneerida meie alateadvusesse salvestatud andmeid, et hoida meid turvalisuses. Kui me oleme lapsepõlves saanud palju haiget, siis meel hindabki läbi kõikide alateadvusesse salvestatud kogemuste, et kas see inimene/olukord on meile turvaline või ohtlik. Meie 2 kõige olulisemat põhivajadust on tunda ennast turvaliselt ja olla armastatud. Kuid need on just need kaks vajadust, mida enamus meist pole kunagi saanud kogeda. Nii et meie meel loob nüüd projektsiooni teise inimese peale, kellest me veel tegelikutl mitte midagi ei tea. Meie alateadlik soov “muinasjutu” järele, millest oleme terve elu unistanud: loob illusiooni teisest inimesest. Ma arvan, et see kehtib eriti naiste, aga ka meeste kohta, kes ülekantud tähenduses ootavad seda printsi/printsessi, kes tuleb neid päästma ära sellest raskest elust. Seega, me oleme juba programmeeritud suhteid teatud viisil nägema. Meil on ootused ja lootused ja eeldused. Me ootame päästjat ja soovime, et teine inimene tuleks ja teeks meid õnnelikuks, sest üksinda me seda pole. Me soovime olla valdavalt päästetud meie lapsepõlve karmidest kogemustest, kus armastus võrdus sageli valuga. Nii, et kohtudes selle uue inimesega on meie meel juba meie peas kokku klopsinud ühe loo. Me hindame neid esialgu nende välimuse, riietuse ja kehahoiaku järgi, ning sellepõhjal loome oma peas ühe loo. Kui me inimesega lähemalt tutvume, saab see projektsioon juurde veel palju kihte. Ja kuna suhte alguses püüavad kõik näidata oma “parimat mina” ja kiidelda oma parimate saavutustega, et olla väärt armastust. Aga tegelikult oleme me armastust väärt ka koos oma kõige katkisema poolega.
Nüüd, kui me siseneme armumise ja tutvumise faasi, jätkub sama lugu. Me näitame ennast parimas valguses, peites ära kõik oma varjuküljed. Me ei tunne end veel teise inimesega mugavalt, seega pole meile ohutu näidata oma negatiivseid külgi. Kui kaua me nii saame kulgeda, sõltub inimestest. Hormonaalset tasandit on võimalik hoida selles armumise faasis isegi kuni kaks aastat. Kuid mingil hetkel me siiski tavaliselt jõuame punkti, kus suhe hakkab võtma teistsugust suunda ja suhted lähevadki keeruliseks. Raskus ja frustratsioon tekib sellest, kui meie partner ei täida enam piisavalt meie “aukusid”. Kui me ei saa enam piisavalt palju tähelepanu, siis hakkab esile kerkima see, mis suhte alguses sai alla surutud. Paljud inimesed annavad suhtes alguses nii palju selleks, et sealt pidevalt midagi vastu saada ja sellega peidavad nad oma andmisesse võtmise. Ehk nende armastusel on kallis hind, see on teise inimese aeg, energia ja vabadus. Kui nüüd teine partner ei vasta enam mingil hetkel pideva ülevoolava armastuse ja tähelepanuga, siis saavadki alguse tülid. Sest meie sees tekib jälle ruumi kogu valul, ebamugavusel ja tühjusel hakata esile kerkima. Me arvame, et selles on süüdi meie partner ja tema käitumine, kuid tegelikkuses kogeme ikka ja jälle iseennast. Ma loodan, et nüüd on selge ka see, miks paaridel läheb väga raskeks, kui neile sünnib laps. Statistika näitab, et enamik lahutusi toimub abielu esimese 3 aasta jooksul ja see on just see aeg, kus lapsed on väikesed. Inimesed ei suuda enam “täita üksteise auke”, lapse kõrvalt ja kogu valu ning tühjus tõusevad taas pinnale.
Üks mu sõber ütles mulle kunagi, et kui sa tahad kellelegi öelda, et armastad teda, ütle talle, et armastad seda tunnet, kuidas ta sind tundma paneb. Mõtlesin selle lause üle pikka aega, kuni lõpuks sain aru, mida see tegelikult tähendab. Sest see on see tunne, mille meie partner meile annab, mis võimaldab meil vältida oma valu ja tühjust. Kui ma viisin läbi oma terapeutide kursuse viimast moodulit, kirjutasin tahvlile: “Suurim vabadus on see, kui sa ei pea enam iseenda eest põgenema.” Ja ma usun, et see on ka põhjus, miks me enamasti suhetes ja teistes eluvaldkondades ebaõnnestume. Sest me kasutame välisseid asju ja inimesi selleks, et täita meie sees olevat tühjust, ning suruda alla hirm ja valu, mille juured peituvad meie lapsepõlves. See tähendab, et paneme peale teisele inimesele kohustuse teha meid õnnelikuks. Ja kui nad seda ei tee, hakkame süüdistama, hindama ja kritiseerima. Aga tegelikkuses pole see kunagi olnud nende ülesanne.
Meie sees on lõputu auk, mida ei saa kunagi täita väljastpoolt sissepoole. See on nagu ämber, millel on põhjas augud. Olenemata sellest, kui palju vett sa sellesse ämbrisse valad, ei saa see kunagi täis. Kuid me siiski jätkuvalt üritame. Me suitsetame ja joome, tarvitame erinevaid aineid, sööme ja seksime või ostame nii palju asju, et upume nendesse. Või reisime mööda maailma, et enda eest põgeneda, märkamata, et võtame iseennast kõikjale kaasa. Paljud üritavad seda auku täita rahaga, nii palju, kui võimalik, uskudes, et see on tee vabaduseni. Sotsiaalmeedia on täis “Andrew Tate’e”, erinevates vormides, kes õpetavad, kuidas saada vabaks, märkamata, et nad pole kunagi ise vabad olnud. Ärge saage minust valesti aru, pole midagi halba selles, kui elada head ja kvaliteetset elu, kuid kui me pole enne seda suurt raha õnnelikud, siis ei ole ka me pärast selle suure raha saamist. Ma tean väga palju rikkaid inimesi, kes on ühed suured õnnetuse hunnikud. Ka mina ise olen põgenemises ja enda täitmises välisega meister olnud. Minu kapid olid täis aastaid suurtes kogustes kalleid riideid, millest igaüks maksis sadu eurosid ja ma käisin pea iga kuu kuskil reisimas. Kuid mitte üksi nendest asendustegevustest, ei teinud mind kunagi õnnelikuks, vaid viis hoopis veelgi sügavamatesse aukudesse.
Nagu näete, on meil kõigil erinevad viisid, kuidas “täita end välisega” selleks, et mitte tunda seda, mis on meie sees. Ja suhtesse minnes me teemegi sama, soovides, et teine inimene aitaks meil unustada seda tühjust ja valu. See töötab mõnda aega, kuid mitte igavesti. Me suudleme ja kaisutame, me armatseme ja teeme asju teineteise heaks, et näidata teisele inimesele, kui hämmastavad me oleme, sest me soovime olla armastatud. Ning harva soovime suhtesse astuda selleks, et teine inimene õnnelikuks teha; me teeme seda selleks, et iseend õnnelikuks teha. Me oleme enesekesksed olendid, kes tahavad saada oma vajadused rahuldatud ja me kasutame selleks nii inimesi, kui asju, kui ka teisi elusolendeid. Kuid nagu öeldakse, mida sa külvad, seda sa ka lõikad, või mis läheb üles, see peab tulema alla.
Meie partner hakkam meile üsna varsti täiuslikult peegeldama seda, et kas me austame, armastame ja väärtustame iseennast. Inimesed ütlevad, et oleme karmilistes suhetes, kuid mina näen seda lugu hoopis teisiti. Ma hakkasin ühel hetkel märkama, kuidas minu abikaasa pani mind pidevalt samamoodi tundma nagu ma tundsin ennast lapsena üle kasvades: ebakindla väikese tüdrukuna, kes oli peamiselt hirmul ja tegi endast parima, et teenida oma vanemaid, et olla armastatud ja aktsepteeritud. Ma tegin kodus asju, ehk teenisin välja seda aramstust. Soovisin tunda ennast turvaliselt ja hoituna. Kuid ükskõik, kui palju asju ma hästi tegin, oli ikka midagi, milles ma läbi kukkusin ja see sai alati võimendatud. Laias laastus olin ma üldiselt halva lapse seisuses. Sama toimus minu paarisuhtes, ükskõik, kui palju ma pingutasin ja ükskõik kui hästi ma asju tegin, sain pidevalt tunda abikaasa kriitikat. Tema kriitik loomulikult on tema enda kriitika iseenda suhtes aga minu jaoks ei olnud probleem minu abikaasas, vaid selles uskumuses, mis jätkuvalt minu sees toimetas ja pidevalt lõi seda sama olukorda. See uskumus minu sees soovib saada nähtavaks, et ma saaksin seda tervendada aga kui ma langen ohvrirolli ja süüdistan pidevalt oma abikaasat, lasen ma minna võimalusel endas seda mustrit muuta. Ja selle läbi ma hakaksingi mõistma, et see, mida me oma suhetes kogeme, on peegeldus sinu uskumustest, mida sa endas kannad. Me kiirgame seda energiat väljapoole ja see loobki meie reaalsuse. Minu abikaasa saab lõpetada selle uskumuse peegeldamise mulle siis, kui ma olen selle endas ära tervendanud. Loomulikult võiks see ka toimida ka vastupidiselt. Sul on partner, kes tõstab sind, teeb sulle komplimente ja usub sinusse ning see muudaks ka lõpuks meie uskumust, kuid tavaliselt on suuda me seda ligitõmmata, sest signaal, mida me välja saadame, räägib teist lugu. Lubage mul selgitada.
Ma loodan, et suurem osa teab seda, kuidas allveelaev skanneerib vetesügavustes seda, et kas kuskil on teisi laevu. Ta kasutab selleks kajaloodi, ehk saadab välja signaali ja kui see signaal põrkub millegi vastu, siis see signaal liigub tagasi selle juurde, kes selle välja saatis. Meie toimime täpselt samamoodi: kõigi meie uskumused saadavad välja erinevaid signaale, millest siis vormub meie reaalsus. Kõik väljasaadetud signaalid, tagastatakse meile kogemusena. See annab meile võimaluse vaadata sissepoole ja näha, millised on meie uskumissüsteemid. Kui ma alati “saan pihta oma signaaliga” emotsionaalselt vägivaldsele ja mürgisele partnerile, siis see kaja, mille ma välja saadan on just selle sisuga, sest ma olen seda kogu oma lapsepõlve kogenud ja näinud, ning nüüd mul on välja kujunenud uskumus, etjust sellist armastust ma väärt olengi. Meie kõige raskemad kogemused, näitavad meile, meie kõige sügavamaid mustreid muutmine nõuab aega ja panustamist. Lisaks on meil sageli sees sügav häbi ja süütunne sees, mis muudab meil endale otsa vaatamise väga keeruliseks. See on nagu haav, mis mädaneb ja siis keegi üritab sinna soola panna. “Kurat, ma pigem teeks midagi muud kui vaataks seda haava”: on see, mida enamik inimesi tunneb. Ehk, et kui ma kasvasin üles vaesuses ja mind vanemate poolt halvasti koheldud, siis see ongi uskumustesüsteem, mida ma endaga kaasas kannan, seni kuni ma selle eest vastutuse võtan ja hakan astuma samme selle muutmiseks. Meie partnerid on seal selleks, et näidata meile meie suurimaid haavu, nad tulevad algatama seda tervenemise protsessi. Kuid mida rohkem me lapsena oleme haiget saanud, seda rohkem valu me tavaliselt ka teistele põhjustame, sest sageli on seda koormat üksi kanda lihtsalt talumatu. Ja me soovime meeleheitlikult, et keegi teine näeks ja tunnustaks samuti meie valu. Nii, et me ei tegele paranemisega, vaid tegeleme oma valule tunnustamise otsimisega. Kuid ainus inimene, kes peab meie valu tunnustama, oleme meie ise ja alles siis saab alata tee tervenemise poole.
Kuid selleks, et luua endale teistsuguseid kogemus, kui need, mis kogu aeg ennast kordavad, peame hakkama ka suhteid teistmoodi vaatama. Võta endale aega, et tõeliselt tundma õppida seda teist inimest. Me ei tohiks neile peale prjotiseerida seda säravat rolli selleks, et nad sobituksid meie muinasjutuga. See võtab teiselt inimeselt võimaluse olla see, kes nad tegelikult on, koos oma heade ja halbade külgedega. Meie soovime näha ainult seda superkangelase poolt nendes, mille me ise nende peale projitseerime aga tegelikkuses on seal samasugune inimene nagu sina ja mina. Ka tema on haiget saanud, ka temal on omad haavad kanda ja nii nagu sa ise pole täiuslik, pole seda ka tema. Ma pean tunnistama, et mina olen seda oma elus palju teinud. Ma kartsin nii väga, et ma pole armastust väärt ja seega valisin mehi, keda ma sain hakata vormima oma unistuste meheks, kuid ei võtnud kunagi tõesti aega, et näha seda, kes nad tegelikult olid ja kas nad mulle tegelikult meeldisid. Ja lõpuks tõi see kannatusi nii mulle, kui ka neile. Sellisel viisil ei saagi ükski suhe toimida. Me jätkame endiselt otsinguid nende vajaduste järele, mis meil lapsepõlves jäid täitmata: ema armastus või isa tunnustus või mõlemad ja hakkame seda ootama ja siis nõudma oma partnerilt. Ning kui me seda ei saa, siis me jonnime nagu väikesed lapsed. Ja nendel hetkedel me just seda olemegi. Me kihutame tagasi lapsepõlve, kus hakkame uuesti kogema sedasama traumat, ainult, et seekord on meil võimalus sellega midagi ette võtta, kui me seda valime.
Ja miks toob armastus meile ikka ja jälle valu ja kannatusi? Sest kui me lapsena õppisime, et armastus on valu ja kannatusd, siis me kujundame endale uskumussüsteemi, et see ongi armastus. Seega kutsume esile armastuse, mis teeb haiget ja paneb meid kannatama, sest see on ainus armastuse liik, mida me teame. Kui isa tegi emale haiget ja me nägime seda kogu aeg, õppisime, et just nii täiskasvanud armastavad ja nii jätkame ka ise sama mustrit oma suhetes. Me õpime eeskujude järgi ja läheme maailma, matkides kõike seda, mida nägime kodus ja ühiskonnas.
Neid teemasid ja ka muid käsitleme sügavuti ka Teadliku Seksuaalsuse Terapeudi Koolitusel. Koolituse teemadega tutvumiseks klikka alloleval lingil.
Armastusega,
Katrin
