Kirjutan selle loo siia sellepärast, et tahan selle lihtsalt endast välja kirjutada. Ja sellepärast, et ma lubasin endale, et kui pean minema samasugusesse protsessi nagu Kristiina Heinmets, siis ma ei hoia enam oma suud kinni ja teen selle avalikuks. Kui kaua jätkub see emade ja laste hävitamine katkiste ja vägivaldsete meeste poolt? Ehk siis ka mina olen sarnasesse protsessi jõudnud, kus minu varjatud nartsissistist eks tahab hakata minult last ära võtma. Praeguseks oleme jõudnud kohtuprotsessi algusesse. Minu eelmine artikkel rääkis minu suhtekogemusest selle mehega. Nüüd jõuame järgmisesse etappi.
Aga lugu ise algas nii. Sellest hetkest, kui me mais lahku läksime, hakkasin kuulma oma tuttavatelt, kuidas isa räägib neile, kui halb ema ma olen. Kuidas lapsele polegi ema vaja, piisab ühest vanemast, kes on kohal jne. Laps, keda ma olen rinnaga toitnud 2,7 aastat, kes magab mul siiani kaisus ja keda ma olen hoidnud kogu oma hingega. Laps on avatud, rõõmus, terve ja rahulik. Kõikjal, kus ma lapsega käin, saan kiita, et kui tore ta on.
Alates maist oleme last jaganud nii, et pool sellest ajast, kui isa on Eestis, on laps temaga ja pool minuga. Mitte ühtegi korda pole ma isale last keelanud, tal suhtlemist takistanud ega mingil muul viisil proovinud isa ja lapse suhet rikkuda. Lapsel on õigus mõlemale vanemale, ja nii olen ma lubanud oma tütrel tema isa armastada, vaatamata sellele, mida mina sellest mehest arvan.
Paar nädalat tagasi hakkasin aga tundma, et midagi on paigast ära. Ja minu sisetunne üldiselt ei valeta. Sellel reedel tuli isa lapsele järele ja paari tunni pärast saatis kirja, et soovib lapse enda juurde jätta, et ta on ta juba lasteaeda kirja pannud ja samuti trennidesse, ning et minu juures võiks laps käia üle kahe nädala nädalavahetusel. Olin šokis. Kirjutasin vastu, et ole palun hea ja ära hakka tegema sama, mis tegid nii tema eks kui minu eks, ehk võtsid meilt lapsed ära. Jah, ma olen selle teekonna juba korra läbi käinud. Kuigi ma ei kaotanud päriselt lapsi, kuid kuna isale anti otsustusõigus paljude asjade üle, sain tema türanniseerimist korralikult aastaid tunda ja samuti maksin talle alimente.
Peale kirja kirjutamist sain aru, et sellel kirjal pole talle mingit efekti. Unustasin, et mul on tegemist inimesega, kellel puudub täielikult empaatiavõime. Võtsin ühendust advokaadi, lastekaitse ja ka Keila politsei töötajaga. Peale nendega vestlemist saatsin isale kirja, et palun laps tuua reedel koju ja et last ilma minu nõusolekuta lasteaeda pannes on ta rikkunud seadust. Samal nädalal palusin lapsega helistada, nagu ma tegin igakord, kui laps oli isa juures. Soovisin temaga ühe korra nädalas rääkida. Seekord ei tulnud mulle mingit vastust. Polnud ka selge, kas isa toob lapse koju või mitte reedel. Siis palusin oma vanemal pojal isale helistada, ja isa ütles, et toob lapse reedel, aga rohkem ta ei kommenteeri. Seaduse järgi on vanemal õigus oma lapsega igapäevaselt suhelda, kui laps on teise vanema juures. Tegelikkuses oli isa nende viimaste kuude jooksul korduvalt blokeerinud minu suhtlust tütrega, kui tütar oli temaga. Ta kas ei vasta üldse või vastab päevi hiljem. Lisaks ei saa kunagi ette kokkuleppida lapse üleandmise aega, see antakse teada viimasel hetkel reedel, nii et lihtsalt istud ja ootad.
Kui laps seekord koju tuli, siis esimese asjana ütles ta inglise keeles: “Aili on nagu uus ema ja Aili magab meiega.” Ahaa, isal on uus kaaslane. No väga tore, kui on, aga selge on see, et lapse ellu tuleks sellised asjad tuua sisse aeglaselt ja rahulikult. Laps ärkas esimestel hommikutel kell 5.30 ja uinus uuesti kell 7. Tema närvisüsteem oli ilmselgelt sassis. Enne polnud seda kordagi juhtunud. Ilmselgelt oli lapsel hirm, et ema kaob ära. Paar õhtut enne eelmist korda, kui laps pidi isa juurde minema, ütles ta mulle õhtul voodis inglise keeles: “Ema, palun ära kunagi jäta mind maha. Tule palun alati tagasi.” Olin hämmingus, et 3-aastane ütleb midagi sellist, aga ju siis laps juba tunnetas.
Hakkasin siis mõtlema, et mida teha edasi. Nii advokaat, lastekaitse kui ka politsei ütlesid, et mul on vaja saada isaga kinnitatud kirjalik suhtluskord, et isa mõistaks ka seda, et tal pole õigust mul takistada lapsega suhtlemist. Saatsin neljapäeva hommikul vara isale kirja, paludes, et ta kohtuks minuga Koeru lastekaitses ja allkirjastaksime seal suhtluskorra. Isa pidi võtma lapse reedel. Palusin vastust kella 16.30-ks, saatsin kirja hommikul. Seega terve päev oli piisavalt aega suhelda advokaadiga ja küsida asjad üle. Loomulikult ignoreeriti mu kirja täielikult. Kell 17.45 kirjutas isa, et mis kell ja kuhu ta lapsele reedel järgi tuleb. Ma ütlesin, et palun loe mu eelmist kirja. Siis tuli vastus, et mina rikun tema õigusi ja tema hakkab täpselt järgi uurima nüüd, et mis õigused tal on. Ütlesin, et väga hea, uuri muidugi, ja et samad õigused, mis on tal, on mul ka.
Järgmisel hommikul tuli siis kiri: “Hea küll, ma tulen lastekaitsesse, lepi aeg kokku. Ja kui ma talle last ei anna, läheb ta kohe kohtusse.” Ütlesin, et me enam ei saa reedel minna allkirjastama, sest on liiga hilja, ja pakkusin esmaspäeva. Ta kirjutas vastu, et kas sa siis keeldud mulle last andmast, palun kinnita seda. Ütlesin, et ei keeldi, sest suhtlesin uuesti politsei ja lastekaitsega. Mulle soovitati, et ta lapsele järgi tulles allkirjastaks siis paberi, et ta võttis lapse ja mis kuupäeval ta toob lapse koju. Küsisin ka korduvalt, kuidas me jõule jagame – ei ühtegi vastust. Seejärel möödus mitu tundi ja siis tuli kiri, et ta millelegi alla ei kirjuta ning ta andis asja kohtusse. Siis kirjutati mulle, et ta annab mulle viimase võimaluse ja tuleb esmaspäeval minuga lastekaitsesse kohtuma, kuid ta KÄSIB mul lapse sinna kaasa võtta. Kirjutasin, et last ma kindlasti lastekaitsesse kaasa ei võta – laps ei pea meie kaklusi pealt nägema. Seejärel tuli uuesti kiri, et ma loeks viimast kirja uuesti ja tema käsib mind. Ilmselgelt ei ole oluline see, kuidas laps ennast tunneb – peaasi, et isa saaks oma tahtmise.
Kogu loos olen muidugi jälle süüdi mina. Tema enda teod ei oma mingit olulisust. Lisaks arvab isa muidugi, et ma maksan kätte, sest tal on uus kaaslane. Isa arvab, et kogu lugu keerleb ümber tema ega mõista, et mind huvitab minu tütar ja mitte tema. Ma soovin kasvatada oma last ja soovin temaga suhelda – see on kõik, mida ma olen soovinud.
Kõige kurvem on see, et sellistes lugudes saavad kõige rohkem kahju lapsed. Miks ei saa elada rahulikult, nautida oma uut suhet ja jagada sõbralikult last 50/50.
Aga mis on minu kogemus siin? Et kui õigetel aegadel siiski piire ei pane, hakatakse sinust teerulliga üle sõitma. Mida leplikum ma olin, et rahu hoida, seda hullemaks teise poole käitumine läks. Seekord ma seisan enda ja oma tütre eest lõpuni, kogu oma olemusega. See väärkohtlejatest meeste rada minu elus lõppeb nüüd ära – enam ma seda ei luba.
Eelmine kord, minu suuremate lastega, andis kohus lapsed alkohoolikust isale, kes siis elas minu makstud alimentide eest üüri ja lisaks küsis raha oma emalt. Kui ma samuti ühel hetkel oma julguse 7 aastat hiljem kokku võtsin, sain oma lapsed tagasi, aga see kahju, mis isa lastele juba teinud oli, oli korvamatu. Sellega tegeleme tänaseni. Ent siiski on minu lastest kasvanud viimaste aastatega väga tublid ja toredad teismelised.
Soovisin seekord väga kasvatada oma viimast last hoole, armastuse ja turvatundega, ilma suuremate traumadeta. Loodame, et kahjud lapsele on minimaalsed ja et kohus teeb seekord tõesti õiglase otsuse.
Kurb on veel see, kuidas isa minust lapse ees räägib. Isa arvates olen ma kohutav nartsissistist ema, kes oma lapsest ei hooli ja tema arvates tuleb tütar ära päästa minu käest. Isa on siis valinud lapsele juba ka uue asendusema ja plaan on siis mind ilusti lapse elust väljalõigata. Kohe peale lahutust rääkis ta oma vanemale pojale, kuidas ta soovib palgata palgamõrvari ja mind ning eksi lasta ära tappa ja minu tüterele panna uus nimi Abigail. Korralik “Voonakeste Vaikimise ” episood. Lisaks kuulatakse lapse juuresolekul pidevalt erinevaid podcaste nartsissismist. Oma üllas plaanis, ei saa isa üldse aru, mida ta tegelikkuses lapsele teeb.
Armastusega,
Katrin
