Selle loo panen ma täna siia kirja eelkõige iseenda jaoks. Sellest tuleb pikk lugu ja ehk ei jõua igaüks seda lõpuni lugeda. Aga kirjutan selle kõik endast välja, sest alles hiljuti kirjutas mulle üks armas naine, kes sarnase olukorra pärast on juba vaimselt täiesti katki ning on sunnitud võtma ravimeid, et suuta ennast veel kuidagi koos hoida. Nii nagu ka minul, on ka temal väike laps. Selliseid lugusid tuleb hakata jagama, et me naistena saaksime selle endast välja rääkida või kirjutada, sest siis see kogemus ei hoia meid enam vangis. Selle looga ei taha ma ei kätte maksta ega karistada, vaid väljendada oma tõde ja oma kogemust. Kui väärkohtlemisi hoida enda sees, siis see kogemus energeetiliselt hoiab meid oma kammitsais. Naistel on aeg hakata välja rääkima omaenda tõde ja väljendama valu, mida nad meesstega kogenud on. See ei pane meid ohvrirolli, vaid lubab valul meist läbi voolata ja sellest kogemusest terveneda.
Kohtusin oma abikaasaga 2017 aasta oktoobris, kui ta koos oma venna ja sõbraga Hollandist Eestisse tuli. Esimest korda teda lennujaamas nähes, seisis ta oma venna ja sõbra seljataga. Häbelik, pikk, punase habeme ja kuldsete juustega mees, kes oli kõhn ja kahvatu. Ta oli sellel ajal abielus ja tal oli kolm last. Tema abikaasa oli ta jutu järgi temast 10 aastat vanem, ebakindel, ülekaaluline ja armukade naine, kes ei soovinud oma mehele anda grammigi vabadust.
Poole aasta pärast Eestisse naastes, oli ta oma 18 aastat kestnud kooselu lõpetanud, ning ta oli vaba mees. Ta rääkis, kuidas ta lahutus oli võtnud inetud pöörded, kus naise kättemaks oli ta kõigest ilma jätnud, kodust, palgast, lastest ja oma töökojast. Meie suhe algas sama aasta augustis, kui nad meile kolmandat külla tulid. Asjadolud kulmineerusid 2018 aasta lõpuks nii, et detsembris tuli ta minu juurde kaheks nädalaks külla, kuid jäi hoopis Eestisse elama. Eksnaine oli kogu lahutuse protsessi viinud sellisesse kohta, kus tal Hollandis tegelikult elada enam polnud võimalik. Võtsin enda juurde elama mehe, kellel oli kaks kätt taskus ja andsin talle sooja ja turvalise kodu, ning mitu kuud rahulikku aega, kus ta sai ennast oma raskest kogemusest taastada. Olin talle toeks sellel raskel ajal, hoidsin ja aitasin teda nagu oskasin. Uskusin, et see, mida ta räägib oma kogemusest on tõsi ja eks ma olin ju ka enne näinud naisi, kes pühas vihas hävitavad oma mehed, kui need otsustavad lahkuda. Abikaasa rääkis neid lugusid nii veenvalt, et mul polnud alust milleski kahelda.
Meie suhte esimesel aastal oli imeline. Mitte ühtegi tüli, vaid rahulik, sõbralik, toetav, aktsepteeriv, armastav ja jumaldav mees. Olin hämmingus, ta oskas mind armastada just täpselt nii, nagu ma soovisin, et mind armastataks (varjatud nartsissist, teeb seda täiuslikult). Elasin nagu muinasjutus. Mees läks ka mõne kuu pärast tagasi tööle, alguses Hollandisse ja siis leidsime talle Eestis töökoha mitmeks kuuks. Siis aga pakuti talle augustis Hollandis ühte huvitavat projekti ja head palka, seega ta otsustas sinna tagasi minna. Graafik oli tal aga selline, et koju ta palju ei saanud. Abikaasa ütles, et tal on väga raske perest kogu aeg eemal olla ja nii otsustasime, et ma kolin koos lastega Hollandisse, sest minul oli võimalus seda teha. Panin oma töö asjad kõik kõrvale, pakkisin elu Eestis ja kolisime lastega sinna. Lapsed käisid Eesti koolis edasi, aga koduõppel. Mina pühendasin ennast mehele ja perele. Armastasin oma abikaasat kogu südamest ja imetlesin teda väga. Nii head ja hoolivat, perekeskset ning armastavat meest polnud mul siiani olnud. Kuigi ma teadsin, et ma lapsi enam ei soovi, siis abikaasa andis mulle esimesel aastal sellise turvatunde, et soovisin uuesti emaks saada ja talle lapse kinkida. Talle väga lapsed meeldisid ja ta oli selle üle väga õnnelik. Peale Hollandisse kolimist võtsime enda juurde elama ka tema vanema poja, kes peale vanemate lahutust oli omadega inimvare. Ta oli elanud vahepeal, kui isa oli Eestis, vanaema juures ja siis mingis sotsiaalmajas, ning siis uuesti ema juures. Ema juurest tulles oli poiss nagu elav laip, kõhn, kahvatu ja silmad aukus. Ta istus ööda läbi arvutis, suitsetas päevad läbi kanepit ja sõi ainult rämpstoitu. Hakkasin siis seda last elule tagasi suunama ja kui me kahe aasta pärast Hollandist uuesti Eestisse naasesime, siis oli temast sirgunud noormees, kes suutis ilusti tööl käia, toitus juba enam-vähem tervislikult ja nägi välja nagu elav inimene. Kuid tema tulekuga hakkasid meie elus esile kerkima esimesed suuremad tülid. Abikaasal oli keeruline pojale piire seada, sest ilmselgelt neil enne olid kodus asjad teisiti ja mind ta väga alguses aktsepteerida ei tahtunud, seega pidin kõiki reegleid kehtestama läbi abikaasa.
Sama aasta 31. detsembril sõitsin üksinda Balile sõbrannade juurde. Olin sellel hetkel umbes 2 kuud rase ja teadsin, et ma varsti enam pikalt kuskile minna ei saa, ning soovisin veel korra nautida oma vabadust. Olin selle enne abikaasaga läbi arutanud ja tal ei olnud minu reisile mineku vastu midagi. Kuid reisil olles aga sattusime oma esimesse suurde tülisse. Vestlused, mis meil reisi ajal olid, kõigutasid tugevalt minu abikaasa turvatunnet ja nii läks lahti tüli, mis kestis kogu selle aja, kui ma olin Balil. Koju jõudes ootas mind ees mees, kes polnud ei söönud ega maganud ja oli näost lubivalge. Mõtlesin õudusega, et appi, kas nii hakkab olema igakord, kui ma lähen eemale. Tookord leppisime koju jõudes ära, kuid paar päeva peale seda katkes minu rasedus.
Sellest kogemusest välja tulemine võttis mõnda aega. Süüdistasin ennast ja mõtlesin pidevalt sellele, et kas rasedus katkes meie tüli pärast. Aeg läks edasi ja ma pühendasin ennast jälle oma pereelule. Hoolitsesin kodu ja mehe eest ja kui ta töölt koju tuli, siis veetsin oma vabad hetked peamiselt temaga. Olime väga kokkuhoidev paar ja tegime kõike koos. Hollandisse kolimise üks põhjuseid oli ka see ka, et abikaasa soovis Hollandis teha ühte projekti, millega oleksime saanud endale osta hiljem laenuvabalt kodu. Abikaasa soovis ka omale teha töökoja, sest ta rääkis kogu aeg, kuidas ta on kuldsete kätega mees ja nii me siis liikusime oma unistuse poole. Teadsime, et ühel hetkel kolime Eestisse tagasi. Otsisin siis sellele projektile oma sõbra kaudu rahastuse. Potentsiaal oli tõesti ilus, aga tegelikkus miskipärast oli teine. Abikaasa rääkis kõik asjad alati grandiooseks aga teostus tavaliselt välja ei tulnud. Seega palju me selle projektiga ei teeninud ja sõber ei saanud oma investeeringutki tagasi. Panin tähele, et see erinevate projektide teema oli ka üks suur muster. Iga natukese aja tagant oli uus idee, millega miljoneid teenida, kuid ükski polnud tegelikkuses teostatav. Abikaasal puudus justkui kontakt reaalsusega ja pigem elati mingis illusioonis.
Meie elu kulges üldiselt selles foonis, et mina hoolitsesin meie kooselus iga detaili eest ja mees käis tööl. Ta küll aitas kaaasa kodustel töödel, aga pigem selles nii, et mina ütlesin, et teeme seda või toda. Lapsed ja majapidamine, rahaasjad, kõik olid minu hallata. Kõik suured otsused rääkisin alati abikaasaga läbi ja mul ei ole kunagi olnud tema ees ühtegi saladust ning ma pole talle ka kunagi valetanud. Hea oli elada kerge südamega ja olla ausas suhtes. Kuid kogu raskus kõige eest vastutada kandus mulle. Kui oli vahepeal aegu, kus ta näiteks töö kaotas ja see oli tavaliselt seotud tema “suuvärgiga”, siis ühtegi lahendust tal kunagi polnud ja mina pidin meid nendest aukudest alati välja tõmbama.
Rasestusin uuesti 2020 aasta novembris peale seda, kui olime abiellunud. Raseduse ajal aga hakkas meie suhe juba vaikselt muutuma. Pidin sellel ajal päris palju Eestis käima, sest tegin iga kuu lõpus koolitust ja kuna oli veel ka koroona aeg, siis sõitsin edasi-tagasi Hollandist Eestisse autoga. Talvel otsustasin paar korda jääda ka kuuks ajaks Eestisse, et veeta aega ka sõprade ja perega. Jaanuaris, seoses Eesti valitsuse kukutamisega, arreteeriti mu ema ja siis pidin jälle 5 nädalat Eestis olema, et ema ja tema maja eest hoolitseda. Kevadel hakkasin vaikselt saama süüdistusi, et kuidas ma julgen teda majapidamise ning kasside ja koeraga üksi jätta. Selgitasin, et mul on rasedana talvel 4400 km sõita edasi-tagasi väga koormav ja palusin tal seda mõista ja ta mõistis, kuni selle hetkeni, kui tuli tüli ja mulle hakati neid eemal olemisi nina peale viskama.
Mais 2021 sõitsin Eestisse, et teha terapeudi koolituse viimane moodul. Seejärel pidin minema tagasi Hollandisse ja plaan oli naasta lapse sündimise ajaks Eestisse juuli lõpus koos mehega. Eestisse sõites tegin, aga koos lastega ja ise 7 kuud rase, autoga avarii. Meie kõik olime ilma ühegi kriimuta, aga auto läks mahakandmisele. Ämmaemand ja abikaasa ütlesid mõlemad, et ära enam sõida edasi-tagasi, vaid jää Eestisse. Abikaasa käis Jaanipäeva ajal ka veel Eestis ja saime mõned päevad koos olla ning siis tuli ta uuesti juba lapse sündimise ajaks.
Kaks päeva peale lapse sündi, 2 päevane beebi käes, äsja 16h tundi sünnitanud, sain esimese korraliku sõimu sellest, kui halb naine ma talle olen (vahemärkuseks, et ega mu abikaasa ka eriti pärast ei vabanda, üsna harva). Temal oli soov minuga koos aega veeta, sest olime olnud teineteisest nii kaua eemal. Olime plaaninud peale lapse sündi rentida mõneks päevaks maja, kus rahulikult kolmekesi olla, aga kuna sünnitus oli raske ja minu keha oli nii katki, siis ma soovisin ema juurde koju tagasi minna, kus ka meie laps sündis. Abikaasa lubas tüli ajal Hollandisse tagasi sõita ja mind maha jätta – ma olin pehmelt öeldes hämmingus. See tüli küll laabus paar päevaga, kuid minusse jättis see sügava jälje. Kui naine on sulle just sünnitanud lapse ja ise on nii vaimselt, kui füüsiliselt nii katki, siis kuidas sa sellises olukorras ründad sõnadega oma naist, kellel paari päevane beebi süles.
Kahe nädala pärast naasesime Hollandisse ja esimene kuu oli enam-vähem, kuid peale seda hakkasid jälle tülid sagenema. Nüüd hakkas mu abikaasa mind sõimama nartsissistiks, kes hoolib ainult iseendast ja üldse mitte tema vajadustest. Ma olin sellel ajal 24/7 väikese lapsega, kes sõi iga 1,5 tunni tagant, ka öösel ja magas mul päeval ainult süles. Õhtul tuli abikaasa koju ja võttis lapse enda kätte, siis läksin mina poodi ja seejärel hakkasin süüa tegema. Peale õhtusööki oli aeg juba sealmaal, et panime koos lapse vanni ja siis magama. Jah, meil polnud tõesti enam teineteisele aega. Abikaasa ütles ka mulle ühel korral lapsega vannis olles ilusti, et ta igatseb mind ja mina ütlesin, et igatsen teda samuti väga, aga olen ise hetkel täiesti ribadeks ja mul pole selles hetkes mingit ruumi meie jaoks. Hiljem ütles ta, et see on ainult vabandus. Lõppes see 2-3 kuune tülide episood meil sellega, et ma läksin talle magamistoas kätega kallale, sest ta oli mind oma vaimse terroriga lihtsalt nii kaugele viinud (Vahemärkusena võin öelda, et mul ei ole kombeks oma kaaslastele kätega kallale minna, seega see juba näitas, mis toimus). Ütlesin talle, et kui ta ei lõpeta ära minu sõimamist nartsissistiks, siis ma lihtsalt ei pea enam vastu, tundsin sellist hingematvat valu tema käitumisest ja olin niigi läbi pidevast magamatusest. Olin andnud ennast täielikult sellele mehele, kolinud tema pärast teise riiki, sünnitanud talle lapse ja pühendanud oma elu meie perele ja siis saada sellise kohtlemise osaliseks, oli minu jaoks väga shokeeriv.
Mõnda aega olid siis vist rahulikumad ajad, aga ega meie tülid enam kunagi päriselt ei vaibunudki. Oli ka periood, kus ta mingi aeg võttis ette minu puberteediealise tütre, kellel me olime tema soovitusel just ära keelanud ekraanid ja suhkru söömise. Laps hakkas sellest tulenevalt igakord õhtusöögi lauas oma pingeid väljaelama ja siis haaras abikaasa nendest lapse emotsionaalsetest hetkedest kinni ja hakkas 12 aastast last tümitama. Need episoodid kestsid nädalaid ja olid üsna inetud. Kuna mina astusin lapse kaitseks välja, hakkas see samuti meie suhtesse mõra lööma, sest abikaasa tundis, et ma ei toeta teda.
2022 aasta kevadel kolisime Eestisse tagasi. Hollandis me keegi enam elada ei tahtnud. Koroona ajal oli see hea peidupaik, aga selle lõppedes teadsime, et meie kodu on Eestis. Selleks ajaks oli tema vanema poja sõltuvusega asi juba nii kaugel, et mina ütlesin, et see enam nii jätkuda ei saa. Poiss kolib välja või läheb võõrutusravile. Õnneks abikaasa kuulas ja veenis poissi minema ravile. Poeg ei ole tänagi veel sõltuvusest lahti saanud, aga tema elu ja paljud väärtused on siiski täielikult muutunud. Ta suudab elada üksinda, käia tööl, küll tihti töökohti vahetades, aga siiski on ta elu liikunud vaikselt paremuse poole.
Kuskil 2023 aasta kevadel hakkas asi minema ikka väga hapuks. Abikaasa oli Hollandis 2 nädala kaupa tööl ja siis 12 päeva kodus. Mulle tähendas see, et ma olin 2 nädalat lapse ja kõikide kohustustega üksi ning siis, kui ta naases, olin ma täesti väsinud ja tühi. Toitsin sellel ajal veel last rinnaga ja öö jooksul ärkas ta umbes 4 korda. Kui abikaasa tuli töölt koju, oli tema ootus, et ma pühendan nüüd kogu aja talle. Mina, aga soovisin saada korrakski õhtuti vaikuse hetki, kui laps oli magama läinud. Kui ta tuli mu juurde diivanile kallistama, siis ma kunagi ei lükanud teda ära, kuid ma ise enam tema juurde tihti ei läinud, sest tülid olid teinud oma osa. Ma olen muidu alati olnud oma partneritele lähedust ja hellust pakkuv ja see oli esimene kord, kus minus see kadus. Abikaasa hakkas siis vaikselt, järjest enam kogu perekonda oma frustratsiooniga terroriseerima, pumbates kohviga hommikul kortisooli üles ja siis olles terve päeva vihane. Mulle ütles ta, et tal on kaks valikut, kas kohvi mitte juua ja siis olla energiast täiesti tühi või siis kasutada seda vihaenergiat. Oli vihapurskeid, kus ta peksis rusikaga puud ja lubas ennast ära tappa. Oli kordi, kus ta laps käes minu peale karjus või laps magas autos ja ta sõimas mind umbes 20 minutit järjest, et ma olen madalam, kui kivi tänaval jne. (otse tõlge inglise keelest).
Üks näide sellest, kuidas meil üks tavaline tüli alguse sai. Abikaasa ütles mulle, et kui ta saabub reedel koju, et jätaksin õhtu vabaks. Kuulsin tema palvet ja tegin oma parima, kuid mul oli tulemas terapeudi koolituse nädalavahetus ja mul oli vaja veel üks loeng ettevalmistada, sest ma polnud seda sellel nädalal jõudnud teha. Minu plaan oli peale loengu ettevalmistamist panna laps magama ja siis oleks meil aeg olnud teineteise jaoks. Kuid, kui tulime lennujaamast koju, siis abikaasa oli surmväsinud. Nägin seda ja ütlesin talle, et läheks ja puhkaks mõnda aega, sest mul on veel vaja loeng järgmiseks päevaks ettevalmistada. Abikaasa puhkas ja peale seda hakkas last vaatama. Samal ajal läksid nad mu vanema tütrega tülli. Kui ma tulin alla küsima, et miks ta jälle nii vihane on, siis sellest hetkest algas tüli, mis kestis 2 nädalat. Nii, et ma lõpuks viimastel päevadel enne tema ärasõitu jooksin mitu korda minema, et seda sõimu mitte kuulda. Tihti elasingi see 2 nädalat ootuses, et millal ta juba ära läheb. Põhi etteheide oli see, et ma ei veetnud temaga tollel õhtul aega ja julgesin oma loengut ettevalmistada. Kui ta ise endale mõni aeg hiljem arvuti ostis, hakkas ta igal õhtul poole ööni selle taga aega veetma, siis polnud enam mingit probleemi sellest, et me koos aega ei veeda. Ehk meil olid kodus kogu aeg topeltstandardid.
Asjad läksid väga hulluks siis, kui ma 2023 augustis avastasin endal seksuaalse väärkohtelmise trauma ja minus tekkis suur muutus. Hakkasin tegeme seminare, mis olid edukad, minus avadrusid uued tajud ja hakkasin tegema hingemälu taastamise teraapiaid, ning hakkasin uuesti ka rahaliselt iseseisvuma. See triggerdas aga minu abikaasa hirmu eriti. Panin temas juba aastaid tähele suurt kadedust. Sain pidevalt süüdistusi, et ma teen asju ainult endale. Kirjutasin raamatut, tegin oma ehteid, lõin meditatsiooniäpi jne. Väidetavalt ma ei tegelenud tema unistuste täide viimisega ja mõtlesin ainult endale. Alati olid teised süüdi. Kui ma näiteks küsisin, et miks sa Hollandis 10 aastaga oma maja valmis ei suutnud ehitada, siis vastus oli, et naine kulutas kõik raha ära. Praegu räägib ta kõigile, kes kuulavad sama juttu. Ainult, et rahas lihtsalt kulusid arvete maksmiseks ja elamiseks. Kõik faktid pööratakse peenelt ümber selliselt, et kui teda kuulata, siis jääb mulje, et tõesti, vaene mees, mida kõike ta on pidanud taluma. Ühel hetkel panin tähele, et kui kuulata teda nii, et kui ta räägib minust, siis ta tegelikkuses räägib endast ja siis saab temast kõige selgema pildi kokku. 90% inimestes on olemas nartsissistlikud iseloomujooned ja selleks, et näiteks olla edukas või olla juhirollis, on neid ka vaja. Aga varjatud nartsissist on pidev eluohver, kelle kannatustes on kõik teised süüdi. Nad alustavad palju asju, kui lõpule viivad väheseid. Nad ise räägivad, et neil on “mjst pilv” pea kohal, mõistmata, et nad ise selle pilve sinna loovad.
Ühel hetkel mutus kogu see emotsionaalne terror kodus juba täiesti väljakannatamatuks ja lõpuks see kulmineerus minu jaoks sellega, et kolisin välja kodust, kus me elasime ja rentisin endale uue koha, kus oli ka eraldi saunamaja. Andsin ära teise kodu, sest teadsin, et abikaasa seda üksi rentima ei hakka. Enne seda protsessi, kui ta oli tööl, pommitas ta mind kogu nädala kirjade ja sõnumitega. Ta avastas enda jaoks, et ta on empaat ja mina siis nartsissist ning saatis mulle selle kohta lugematul hulgal artikkleid. Lisaks palju erinevaid kirju sellest, kuidas ma ei oska üldse armastada ja armastus käibki läbi valu ja kannatuse ning ütles, et las ta näitab mulle kuidas õigesti armastada. Sügisest olin ma endale peale lapse sündi uuesti jalad alla saanud ja ka hakkasin jälle tööd tegema. See tegi, aga talle asja eriti keeruliseks, sest nüüd ma polnud enam temast sõltuv. Siis pakkus ta mulle ühes kirjas, et ma peaksin oma töö ja sõbrad ning kõik muu kõrvale panema ja ta rendib mulle sellise maja, nagu ma soovin ja mina pean siis hakkama keskenduma ainult kodule ja enda psüühhika tervendamisele. Mõistsin juba siis, et need on tema appikarjed, mida ta ei oska muudmoodi väljendada ja ta otsib võimalust mind mingitesse raamidesse suruda. Tema hirm, et ma ta maha jätan oli nii suur, et see hakkas ise ennast just selliselt välja mängima.
Sellel päeval, kui ma saatsin talle kirja sellest, et ma kolisin välja (ta oli mulle just enne ärasõitu karjunud: “et sa ei julge mind elu sees maha jätta”), pöördus kogu protsess. Ütlesin talle, et me koos jätkata ei saa ja pakkusin, et naastes saab ta elada saunamajas, kuni leiab omale teise koha. Abikaasalt ei tulnud peale seda enam ühtki kirja ja siis oli vaikus selle hetkeni, kuni ta tuli tagasi. Ühe õhtu saime isegi viisakalt suhelda, aga seal edasi läks lahti tõeline trall. Kui ta tuli koju tagasi, pakkusin, et proovime uuesti oma suhet tervendada ja kuulame tõeliselt teineteise vajadusi. Üks õhtu saime sellega hakkama, aga kui ma järgmisel õhtul koju tulin, siis sain selle eest, et olin välja kolinud ilma temaga arutamata (kuigi kolimise plaan oli meil juba kokkulepitud, siis tänu tema pidevale vihaterriorile ma ette ei teatanud). Mõistsin tema valu ja ütlesin, et hästi, räägime sellest, kuid abikaasa marssis uksest välja ja keeldus minuga rääkimast. Peale seda elas ta mõnda aega saunamajas ja võttis siis järjest ette minu tuttavaid, kellega ta ka enne vahel suhtles ja siis läks lahti korralik minu mustamine. Lood mida ta rääkis, olid sellises vormis, et üks minu hea sõber ütles mulle, et tead, ma pean ikka nüüd tunnetama, et kas ma ikka tajun teid adekvaatselt, et kes valetab ja kes räägib tõde. Endal tal sõpru tegelikkuses ei ole, viimasel ajal on küll mõned tekkinud, aga ega ta ise väga sõprustesse ei panusta, põhiliselt ainult siis, kui vaja ventileerida. Lood mida minust aga räägiti, olid nii moonutatud, et ma kuulasin neid suu ammuli.
Pikka aega elasime siis sellisel sõjajalal, kuni mina ühel päeval ütlesin, et äkki prooviks omavahel asjad selgeks rääkida. Minu jaoks polnud meil ei siis ega nüüd ületamatuid probleeme, lihtsalt kommunikatsiooni küsimus. Minu abikaasal on mulle sellised süüdistused: ma ei hooli temast, ma ei imetle teda, ma sean ennast temast kõrgemale, olen kontrolliv, ei ole siiani suutnud talle luua ruumi, kus me saaks osta oma kodu ja rajada tema töökoja. Samuti, et ma sügavamal tasandil ei huvitu temast ning ,et ma oma unistusi pidevalt viin täide: kirjutasin raamatu, tegin äpi, teen koolitusi jne. Olgu siis öeldud, et lisaks esimesele projektile Hollandis, oli tal ka siin suurepärane idee, teha “off-grid” konteinereid, mis toodavad kodumajapidamistele kütet, puhastavad vett jne. Hakkasin sellele otsima realiseerimise võimalust, leidsin inimesed, kellega võiks seda projekti ellu viia, aga kui ma ta nendega kokku viisin, siis ta lasi ise kõigel ära vajuda. Mõni aeg hiljem organiseerisin kohtumise ühe suure metallifirma omanikuga, kes ütles, et seda projekti pole mõtet teha. Viisin ta veel kokku teiste tuttavatega, kellega koos moodulmaju teha, aga ka seal jäi asi soiku. Seejärel saatsis meie esimene terapeut meie juurde mehe, kellel oli meie kodust 20 min kaugusel puidutöökoda, kus oli plaan hakata tegema mööblit. Kõik sobis ja ka minu abikaasa soov oli sama ja paar korda ta käis seal aga siis ta jälle ei soovinud sinna minna, sest ta tahab ikka enda töökoda. Ehk mitte ükski unistus, mida ma püüdsin aidata tal täide viia, ei läinud käiku. Aga kuidagi olin kogu aeg mina süüdi. Samuti olin süüdi, et ma ei lugenud tema soove tema silmadest. Mina tegin oma projektid alati lõpuni ja üldiselt leidsin nende jaoks ka raha ise, ei kasutanud tema sissetulekut selleks. Mu abikaasal on kogu aeg palju häid mõtteid aga teostuseni see tavaliselt ei jõua. Kord tuli ta koju ideega toota vihmaussi mulda, ütlesin okei, hea plaan, ma uurin mis turul toimub. Emal oli tuttav, kes seda juba kaua aastaid teinud. Uurisime asja, turg oli väga nigel ja oli juba kolm tegijat. Ütlesin siis abikaasale, mis turuseis on ja siis olin mina jälle see, kes tema unistused ära tapab.
Peale minu välja kolimist oli ta ehitanud enda ümber sellised kivimüürid, et nendest läbi saamine oli võimalik vaid üksikutel hetkedel. Ma siis püüdsin nüüd hoolega kuulda võtta, mida abikaasa vajas ja hakata siis seda meie suhtesse tagasi tooma. Hakkasin panustama meie ühisesse ajaveetmisse aga siis hakkas tema mind blokeerima. Sain aru, et see on nüüd on käimas mingi mäng, kus mind karistatakse viimaste aastate eest. Ta ise seda ühel hetkel ka tunnistas, et näeb, et ma soovin muutust luua aga ta pole olnud sellele aldis. Samuti pakkusin rahaliselt, et ma maksan nüüd edaspidi ise suuremad kulud ja ta saab hakata oma palgast panema raha kõrvale, et oma unistusi täide viia. Aga sobivalt, ei olnud tal siis talvekuudel tööd. Minu üheks keerulisemaks teemaks on olnud tõesti suhe rahaga, kuid olen sellega aastatega tööd teinud ja saanud aina paremasse kohta. Olen teinud enda sees tohtu hüppe ja kuna abikaasa andis raha asjad mulle hallata, siis see ka aitas mul seda tervendada. Kui ta polnud mõnda aega tööd teinud ja pidime korraks leidma ajutise lahenduse paari asja maksmiseks, siis sain jälle sõimu osaliseks, et midagi pole muutunud ja, et ma ei oska üldse raha hallata. Ma tunnen ennast nendel hetkedel nagu siis, kui keegi annaks sulle rusikaga näkku. Ma võtsin talvekuudel, kui tal tööd polnud, pea kogu finantsi enda peale ja tema sai rahulikult kodus puhata, mida ta ka väga soovis. Kuid kohe, kui on raskem hetk, siis ta närvisüsteem kukub kokku. Mul oli justkui tore abikaasa, kui asjad olid hästi aga kohe, kui on rasked hetked, siis olin alati mina kõiges süüdi. Kuidas elada kellegiga, kes sind rasketel aegadel täielikult hülgab?
Ma nägin meie suhet nii: suhe on paaristants, mida mina tantsin tantsuplatsil üksinda. Tema on platsi ääres ja kritiseerib mind, et ma tantsin valesti. Vahel, kui tuju hea, siis kiidab, et oi kui ilus tants aga ei tule kunagi minuga koos tantsima, sest kui midagi läheb viltu, siis ei saaks teda süüdistada. Kui ta hakkas mulle ütlema, et see, kuidas mina raha haldan on vale, proovisin korduvalt öelda, et aga võta siis haldus üle või, et aga teeme koos. Seepeale öeldi mulle, et laeval on ainult üks kapten ja tema ei võta asju üle. Ehk nokk kinni, saba lahti. Nüüd ta käib ringi mööda inimesi ja räägib, et mina panin kogu meie raha hakkama 5 ja pool aastat, kuigi kõik raha läks meie ühise elamise peale. Lisaks panin ma sinna ka enda kõik sissetulekud. Mul sõber ütles selle jutu peale, et huvitav, kus ta siis ise oli 5 ja pool aastat. Oleks siis peale esimest aastat võinud öelda, et talle ei sobi rahade majandamine selliselt ja, et teeme asjad ümber.
Peale minu väljakolimist võttis ta siis endale idee, et ta võtab omale eraldi kodu, me oleme suhtes edasi, ta haldab oma raha asju ise ja hakkab looma oma elu. No jah, iseenesest tore aga meil on terve majapidamine hallata, mul 2 suurt last, meie ühine väike, 2 kassi, koer ja ma teen pidevalt tööd. Ehk siis abikaasa on 2 nädalat igast kuust ära ja siis ta koju tulles elaks eraldi ja ma näeks siis teda max nädala kuus, sest ta vajab ka oma aega. Ütlesin, et tänan ei, see ei ole abielu. Minu probleemiks on niigi see, et mul on liiga palju kanda. Mina olen kodus ema rollis ja vastutan kõigi ja kõige eest. Seega seda varianti mina ei aktsepteerinud.
Kui me tegime suuri otsuseid, küsisin temalt alati nende kohta aga tülide ajal sain nende eest pidevalt sõimata. Kui ma oma eelmise maasturi katki sõitsin, siis võtsime pärast seda Peugeot maasturi, sest muud polnud võtta ja meil oli vaja suurt autot. Mõni aeg hiljem nägin, et tuli ka saadavale minu lemmik ehk uus mersu maastur. Ütlesin seda abikaasale aga ei öelnud, et tellime selle, ei mangunud, ei hakanud mossitama, mitte midagi. Lihtsalt mainisn. Ühel päeval tuli ta koju ja ütles, et telli see auto ära. Hea küll mõtlesin ja teadsin tegelikult, et mulle tuleb veel mitu aastat selline summa kontole, et saan seda ka ise maksta. Kui nüüd on olnud tülid, siis tuleb tihti sõim, et miks sul on vaja nii kalli autoga sõita ja miks ei võinud Peugeot olla. Aga olekski võinud olla. Tema ütleb vabanduseks, selle kohta, et ta ise ütles mulle, et telli see auto, sest ta ei tahtnud mind alt vedada. Selle autoga poleks mingit teemat olnud. Ma poleks kunagi nina peale visanud talle, et me ei tellinud mersut. Teine näide. Elasime linnast väljas, minu suured lapsed sealt kooli ei saanud. Suvel oli okei seal olla aga talvel mitte lastega. Seega pidin tegema valiku, sest tahtsin oma lastega koos olla. Lapsed muidu olid nädala sees ema juures, kust nad said koolis käia. Abikaasa aga oli sellel ajal 2 nädalat ära ja siis 3 kodus. Tema äraoleku aja olin üksinda väikese lapsega. Lume lükkamised ja muud toimetused, olid kõik minu õlul. Rääkisime läbi, et nii ei saa, et peame linna kolima. Ta mõistis, kuigi ei tahtnud maamaja ära anda. Mõistsin teda täielikult, sest seal oli väga tore olla aga lapsed on siiski esmatähtsad ja seda peaks iga täiskasvanu mõistma. Ta teadis, et võttis naise koos kahe lapsega. Hakkasin linna kohta otsima, alguses vaatasime kortereid. Ta oli sellest teadlik, rääksin, kui midagi vaatamas käisin jne. Kõik oli okei. Kuni valisin korteri välja ja läksime koos vaatama. Peale seda tuli selline tüli, et kuidas ma üldse nii loll olen, et vaatan kortereid, et ta arvas, et ma olen ikka targem…… Okei, võtsime siis hoopis tuttavate kaudu ridaelamu. See sobis talle paremini, rääksime üle ja oli okei. Siis ta ütles, et soovib ikkagi maamaja alles jätta ja mõlemat majandada. Nõustusin ja ütlesin, et saame hakkama. Kuid nii kui olid jälle tülid, sain pidevalt sõimata, et meil on see mõttetu linnamaja ja kõik raha kulub ära jne. Kui oli rasketel hetkedel vaja mingeid lahendusi leida, siis mina olin ainus, kes kõik pidi välja mõtlema. Mul polnud mingit tuge, ainult kriitika ja süüdistused. Selle aja jooksul läksin maamajast korduvalt linna, et lastega temata rahus olla. Kui abikaasa oli kodus, oli pidev emotsionaalne terror. Kui ta oli ära, saime lastega kaks nädalat rahus elada.
Väga harva sain ma temalt tänu või tunnustust. Minu sünnipäeva unustas ta tavaliselt alati ära. Ta on toonud mulle lilli vaid üheks sünnipäevaks. Mitte ühtegi kingitust ja viimasel sünnipäeval pommitas ta mind aina sõnumitega oma frustratsioonist minu suhtes. Kui ütlesin, et palun anna mulle täna pausi, et mul on sünnipäev, siis ta ütles: aa, palju õnne ja lasi samas vaimus edasi.
Kogu selle protsessi jooksul kaasasin ka 3 terapeuti. Kahe juures käisime koos ja kolmandaga tegin siis juba üksinda vestluse sest, abikaasa keeldus edaspidi terapeutide juurde minemast. Mõlemad terapeudid rääksid sama, abikaasa projitseerib minu peale oma lapsepõlve haavu, mis on tal emaga. Ta ise ütleb, et see on täielik jama ja süüdi olen siiski kogu aeg mina. Kuna terapeudid olid mõlemad minu tuttavad, siis ta ütles, et nad hoiavad minu poole. Lisaks ütles ta ühel hetkel, et ta ei lähe enam terapeutide juurde, sest neil pole talle midagi õpetada, et ta on ise nii tark ja teab täpselt, kes ta on.
Mina olen aga veetunud need kuud kogu aeg mõeldes, et kas ma olen tõesti täiesti segane ja ei saa millestki aru. Ma ise töötan inimestega ja üsna hästi. Näen meie mõlema dünaamikaid ja samuti meie düsfunktsionaalseid kohti. Abikaasa veenmine, et mina olen kogu aeg süüdi, pani mind pidevalt endas kahtlema. Ühel hetkel olin hakanud arusaama, et see kelleks ta mind nimetab, on ta ise. Kuid ta pole grandioosne nartsissist, vaid varjatud nartsissisti omadustega. Lisaks piirialase isiksuse jooned. Kui ma võtsin ühendust kolmanda terapeudiga, kes oli mees ja ei tundund mind üldse, ütles ta täpselt samu asju, mida olin juba ise mõistnud, ilma, et mina neid terapeudile oleks nimetanud. Nii esimene kui ka kolmas terapeut ütlesid aga mõlemad ühte sama asja: see pull kestab nii kaua, kui sina sellel lubad kesta. Kolmas terapeut ütles ka seda, et kui ma seda liiga kaua talun, olen ühel hetkel hullumajas.
Lõpuks oli minu närvisüsteem selles suhtes olles täiesti erroris. Olin väsinud ja pinges, umbes pool aastat, kui käis see saaga. Kui abikaasa kodust lahkus, siis mu närvisüsteem iga kord lõdvestus ja rahunes maha. Kõik püüdlused asju paremaks teha, pidev töö endaga, oma isatraumadega tegelemine jne ei too kodus suuremat rahu. Iga kahe päeva tagant on mingi suurem tüli. Tõepoolest minu abikaasal pole olnud piire. Ta ei väljendanud oma soove/tahtmisi. Kui ma küsin, kuhu sa tahad minna või mis me teeme, siis ta ütleb, et mulle sobib kõik. Kogu aeg aastaid oli ta hästi leplik, kuni minu tähelepanu oli kogu aeg temal. Ja siis ühel hetkel hakkas kõik muutuma. Kui meie ellu tuli laps, ei saanud ta minult enam oma toidet. Sest minu abikaasa kasutas mind selleks, et ennast hästi tunda. Ise ilma välise toiteta, kogeb ta tühjust. Ja ma mõistan ka seda, mõistan seda kohta, kust ta tuleb ja see on ikka olnud väga raske. Ehk tegelikkuses hakkasid tema enda deemonid ehk valu talle rääkima seda lugu, et ta ei ole oluline, et ma ei hooli temast, tema soovid pole mulle tähtsad. Aga ta ei pane tähele ühtegi nendest viisidest, kuidas ma oled teda armastanud ja temast hoolinud, rohkem, kui ühestki partnerist siin elus. Ta on esimene mees, keda ma pole petnud. Kellele ma olen olnud 100% pühendunud, keda ma usaldasin täielikult, et isegi uuesti saada emaks. Kolisin tema jaoks Hollandisse. Mõtlesin igapäev, et kuidas mu abikaasal oleks elu parem, teen selleks kõik kodus ja hoian meie elu ise kontrolli all, et tal oleks lihtsam, sest suurema osa ajast on ta väsinud. Mu abikaasal on tänu traumale tardunud närvisüsteem, seega on tugev energiavaegus ning samuti depresssiivsed episoodid. Ka seda ma mõistan. Tule pane mulle pea sülle ja ütle, et mul on raske ja, et sa vajad mu toetust ja ma olen kogu oma hingega kohal. Aga süüdistamine, häbistamine ja alandamine seda tulemust küll ei too.
Mai kuus peale mitmeid väga keerulisi kogemusi, lõpetas mu abikaasa ise meie suhte. Kuid ära ta loomulikult ei läinud ja selleks, et see kõik ära lõpeks, andsin ära meie maja, mida rentisime ja kolisin suveks ema juurde. Teadsin, et see on ainus koht, kust ta sisse-välja käia ei saa. Abikaasa kolis aga Järvamaale ühte kommuuni, kus iga elanik on kuulnud, milline hirmus naine tal oli. Lood mida ta minust kõikidele sealsetele elanikele räägib on üsna õõvastavad. Päris kurb on kogeda, et mees, keda sa oled aastaid armastanudja hoidnud, kelle sa korjasid üles, kui ta oli kodutu, ja aitasid ta elule tagasi räägib sinust nii. Mul on tunne nagu oleksin aastaid ussi oma rinnal soendanud. Minu viskas ta aga nurka koos kogu meie loodud elu ja lapsega ja nii nagu oma eelmist peret, ei toeta ta mind ka täna mitte millegagi. Hea on minna ja rääkida neid inetuid lugusid inimestele, kes mind elus kordagi näinud pole ja meie loost midagi ei tea. Hea on leida jälle keegi, kellelt saada toidet ja imetlust, sest need inimesed, kes teda päriselt tundma õpivad, seda imetlust kaua ei suuda hoida.
Minu kolmas terapeut küsis, et milline kujund on minu abikaasal endast. Olin abikaasale juba pikka aega rääkinud, et ta on loonud illusiooni sellest, milline mees ta on ja ei suuda üldse tõde vastu võtta, et temas on teine pool, mida ta ei taha enda juures näha. Sellepärast ei saa me minna ka terapeudi juurde, sest terapeudid hakkavad lööma mõrasid sellesse “fantaasia minasse”, ning siis on oht, et kogu süsteem kukub kokku. Terapeut ütles, et selliste inimeste suurim hirm on kaotada iseennast. Teistele räägib ta, et ta on väga hea, imeline ja eriline mees. Ta kiidab ennast kõigile taevani aga millegipärast ei püsi tema juures inimesed, kes teda lähemalt tundma õpivad.
Ma olen tänaseks elanud 5 ja pool aastat mehega, kes on täiesti katki nii seest, kui väljast ja kellel on erinevad sõltuvused. Tal on aastaid olnud pidevad probleemid oma kehaga – alaseljavalud, kuni sellen välja, et ta ei saa nädalate kaupa korralikult liikuda. Ta ei maga kunagi ennast täielikult välja, sest tema hirmukeskus on alati aktiivne. Ta higistab öösiti ja on pidevalt energiast täiesti tühi. Ta ei suuda püsivalt teha ühtegi asja, mis oleks ta tervisele hea, mis toetaks natukenegi. Ehk tal puudub siht, ambitsioon, distsipliin ja kogu tema olemus on lihtsalt üks suur kaos. Aga kuidagi olin meie suhtes ikka alati selleks katkiseks pooleks tema arvates mina.
Abikaasa on endale ka veel pähe võtnud, et tema on empaat ja mina nartsissist. See on teema millest ta oma päevades toitub, otsides podcaste ja artikkleid, et leida kinnitust oma teooriale. Pidin olema tema elus juba viies nartsissist, keda ta ligi tõmbab ja ainus, mis tema valesti teinud on, on see, et ta ei oska alguses õigesti naist valida. Kõik need lood, mida ma olen viimaste kuude jooksul kogenud, on lihtsalt hämmastavad. Ja ma mõistan, et see on minu kogemus, sest minevik, kust ma tulen, on täis väärkohtlemist ja nii lõin ma seda ka enda reaalsuses jätkuvalt. Minu ema kogemus minu võõrasisaga on loomulikult siinkohal väga sarnane. Mõlemad mehed on külmad ja kalgid mehed, kes kasvanud ilma armastuseta. Olen mõistnud tänaseks, et sellised inimesed ei tee teiste jaoks kunagi mitte midagi, nende “headus” on mask selleks, et saada teistelt seda, mida nad ise vajavad. Üldiselt on see imetlus ja kiitus ning pidev nende tunnustamine. Emotsionaalselt vägivaldsed, üleolevad ja äärmiselt ebaõiglased oma käitumistest, eriti peale lahkuminekut. Võõrasisa ainult oli mul ka füüsiliselt vägivaldne ja pettis ema. See kogemus oli nagu deja vu minu elus, kus naine pidi kõige eest hoolt kandma. Me tõepoolest kordame oma vanemate mustreid. Meie kooselu ajal oli abikaasa tütrele hea isa aga praegune reaalsus hakkab jälle teist pilti näitma. Oma eelmised lapsed ta jättis maha, väites, et naine keelas tal nendega suhelda aga tegelikkuse oli tal võimalus nendega kogu aeg suhelda, ta lihtsalt ei teinud seda. Hollandis elades rääkisin talle mitu korda, et proovi ikka lastega ühenduda ja hoia kasvõi telefoni teel nendega kontakti, kuid alati tuli vastus, et eks siis hakkab lapsi kiusama ja ta parem ei tee seda. Täna ma tõesti ei tea enam, mis on õige ja vale, sest aina enam tuleb välja see, kui palju ta lugusid moonutab ja suisa valetab. Peale lahkuminekut algas ka muidugi kiusamine erinevatel tasanditel, küll ei masknud ta mitu kuud oma autoliisingut, mis oli minu käendusel või siis lood sellest, kuidas ta hakkab mind kohtusse andma, et laps endale saada.
Kõike seda kirjutades on mul kõigest sellest väga kahju. Järjekordne katkine perekond ja laps ilma ema ja isata, kes teineteist armastavad. Kurb, et inimestel puudub võime võtta vastutus, tulla välja ohvrirollist ja liikuda koos kaaslasega tervenemise teekonnale. Lihtsam on põgeneda ja minna ja luua kellegi teisega uuesti samasugune kannatuste ring. Loodan, et sinna ehk ei tule uusi lapsi, kes seda valu kõike jälle kogema peavad hakkama. Eks tuleb jälle järgmine naine, kes kuulab selle “vaese” mehe lugu tema hirmsast eksnaisest ja kahjutundest korjab ta üles. Alguse saab uus ring ja uus samasugune kogemus. Kommuunis rääkis ta alguses ka lugusid sellest, kuidas ma oma last ei armasta ja kuidas temast saab üksikisa. Nüüd ei ole ta juba nädal aega lapsele isegi kordagi helistanud, lapsega olemisest rääkimata. Eks tõde hakkab ennast lõpuks ise näitama ja vale aina enam vajuma.
Loodan, et see lugu aitab ka kedagi teist. Selline töötlemine partneri poolt paneb endas kahtlema ja viib mentaalselt täiesti ebastabiilsetesse seisunditesse. Sellel lool on tegelikult veel palju tahke aga kõike ei jõua siia kirja panna. Mulle tegelikult ei meeldi üldse kedagi diagnoosida, ma arvan, et me kõik oleme mingil määral katki ja vajame armastust aga kuskil jookseb mingi piir. Ennast ei saa lasta ära lõhkuda. Mina ei toonud meie suhtesse sisse sõna nartsissist aga tema pani mind seda teemat natuke rohkem uurima ja täna ma mõistan, et elu varjatud nartsissistiga on põrgu. See, kui suurepärase mulje nad alguses jätavad võõrastele on hämmastav. Üks minu tuttav, kes on nüüd mu abikaasa sõber, ütles mu abikaasa kohta, et ta on ju nii hea ja rahulik inimene, et ta ei oska teda vihasena ette kujutadagi. Tõesti….mina ka enne ei osanud aga sa ei tunne mitte kedagi enne, kui sa pole temaga koos elanud. Aga ka minule jättis ta esimesel aastal imelise mulje ja julgen öelda, et 3 aastat olin ma siiski temaga suhtes õnnelik, sest pigistasin lihtsalt lihtsalt silmi kinni paljude asjade puhul ja olin andestav tema väärkohtlemiste osas, sest mõistsin seda kohta, kus ta tuleb. Kuid viimased 2 aastat oli ikkagi juba väljakannatamatu. Samas, see sügav kriis viis mind enesearengu kiirteele. Mõistsin ühel hetkel suhtes olles, et abikaasa sees on nii suur must ja tühi auk, et ükskõik, kui palju ma ka ei pingutaks, siis mina seda kunagi täita ei suuda, sest ükskõik, mis ma tegin, alati oli seda liiga vähe ja kõik oli kogu aeg valesti.
Samas ma olen selle kogemuse eest nii suures tänus. Sain tegeleda oma kõige sügavamate hingehaavadega. Avastasin omal seksuaalseväärkohtlemise, mis andis mule võimaluse mõista kogu minu eelnevat elukogemust. Minu anded hakkasid avarduma, elu hakkas täielikult muutuma. Sain uuesti kogeda emaks olemist ja tervendada endas selle haava. Olen tervendanud ära suhte oma emaga ja minu suuremate lastega, oleme samuti nende aastatega teinud ära palju tööd iseendaga. Lugesin just ühte postitust, kus oli kirjas, et tehti uuring, kus avastati, et edukad inimesed on need, kellel on olnud kodus õnnelik ema. Kui ema on õnnelik ja armastab last, on ka lapsel hea, rahulik ja turvaline elu kodus. Minu eesmärk praegu ongi keskenduda oma lastele ja nautida seda suve, hoides eriti oma pisikest tütart. Soovin talle anda teistsuguse eeskuju ja näidata, et me ei pea kannatama suhetes ja väärtustades ennast, saame me olla õnnelikud. Palju perekonna mustreid on saanud murtud ja ootan põnevusega selle uue peatüki algust oma elus.
Kaassõltlane ja nartsissist, täiuslik kombo meie lapsepõlve haavadest, mis selle loo välja mängis. Kahju on lihtsalt lastest, kes nendesse liitudesse sünnivad ja kogu selle vanemate valu enda kanda jälle võtavad. Ühisväljas on need teemad praegu tugevalt puhastamises ja loodan, et ühel päeval tekib siiski kõigil võimalus terveneda.
Armastusega,
Katrin
