Käes on oktoobri kuu lõpp ja selle aasta viimased kuud on olnud minu jaoks sügavalt transformatiivsed isiklikul tasandil. Olen nende kuudega saanud teha rohkem tööd iseendaga, kui viimased 8 aastat. Vaatan tagasi selle aja peale, kui ma lahutasin oma eelmise abielu, millest saab 11.11 9 aastat. 4 aastat sellest olin esimest korda elus iseendaga ja 5 aastat olen olnud koos oma abikaasaga.
See on olnud imeline ja transformatiivne aeg. Kui ma vaatan tagasi selle tüdruku peale, kes 5 aastat tagasi suhtesse läks ja täna selle naise ja ema peale, kes minust on sirgunud, olen enda üle uhke, et olen selle pika teekonna maha käinud. Kui me oma abikaasaga suhtesse astusime 5 aastat tagasi, olime me mõlemad kohas, kus me vajasime päästmist. Mina vajasin meest, kes tuleks ja hoiaks mind ja aitaks mul koos läbi elu kulgeda ning samuti loomulikult vajasin olla armastatud. Minu abikaasa oli just läbimas rasket lahutust ja ta tuli minu juurde elama kaks kätt taskus, sest kogu teema eelnev elu oli lagunenud. Paari kuuga aitasime teineteise tagasi elule ja hakkasime looma ühist elu. Meil oli palju sarnast, mis meid koos hoidis ja toetas. Armastasime ja teineteise lapsed paremasse kohta. Minu lapsed vajasid isakuju ja tema vanem poeg vajas ema, kelle armastus seab ka piire ja näitab noormehele, mis on elus tegelikult vajalik selleks, et suureks kasvada. Mõlemal oli võimalus kasvada, nii mehe ja naisena, kui ka lapsevanematena.
Lisaks sain ma imelise võimaluse saada kolmandat korda emaks. Teadlikkuse ja kohaoluga. Meie armas tütar hakkas mulle juba enne rasedust õpetama, mida tähendab päriselt olla ema ja seada oma laps esiplaanile. Lõpetasin juuste värvimise, võtsin maha kunstküüned, võtsin tagasi oma sünninime ja abiellusime. Kui Emma siia ilma saabus, siis ta magas esimesed 8 kuud ainult meie süles või kaisus ja sõi iga 1.5 tunni tagant ka öösel. Aga see kogemus avas täielikult minu südame ja õpetas mind nägema, et kui siia ilma tuleb laps, siis on tema sellel hetkel kõige olulisem. Täna, kui Emma on 2 aastane, saan ma juba teha tööd vaikses tempos aga samas hoides kogu aeg seda tasakaalu, et ma olen tema jaoks olemas. Elus ongi oluline leida tasakaal kõige vahel, töö ja eraelu, laste ja partneri, vaimsuse ja materiaalsuse, paarisuhte ja isikliku aja vahel. Kõik need vajavad meie teadlikku vaatlemist ning iseenda tunnetamist ja oma tões elamist.
Aga peale viite aastat tunnen ma, peale kõiki viimaseid kuid, et mul on aeg teha muutus oma elus. Tean, et suhe, milles olen olnud viimased aastad on olnud minu senise elu parim suhe aga see ei ole siiski see, mida ma päriselt vajan. Ja näen, et kui ma jätkuvalt valetan iseendale, teen ma ka oma abikaasa väga õnnetuks. Sest tegelikult on meil väga erinevad nägemused sellest, kuidas pikemas perspektiivis oma elu elada ja seda luua. Ma olen lendlev ja õhuline, energiline liblikas, kes suudab käigupealt palju luua ja teha, ning kes vajab ellu mängulisust, põnevust ja muutuseid. Vajan olla pidevas avardumises ja kasvamises, sest see toidab sügavalt minu hinge. Ja see on minu tõde. Tahan talvel elada kuskil soojal maal ja kevadest sügiseni nautida oma kaunist kodumaad. Soovin, et mul oleksid siin juured, kuid ma ei soovi olla vangis. Sest minu kõige suurem hirm elus, on kaotada oma vabadus, elada oma tões.
Minu abikaasa tahab ajada juured maasse ja omada farmi, koos loomade ja aia ja kõige muu ilusaga aga mulle tekitab tema unistus poomise tunde. Ja nii ei saa tema elada oma tões ja mina ei saa elada enda omas. Siis tekivad tülid ja arusaamatused ja sein meie vahele, ning palju valu, sest me tunneme, et me kumbki pole kuuldud ega nähtud. Tema ei mõista, miks mul on nii vähe aega tema jaoks ja mina ei mõista, kuidas tema ei mõista, et minu kanda on kogu kodune elu ja lapsed ning mul puudub täielikult aeg iseenda jaoks.
Lahkuminek pole kunagi kerge otsus aga elus tuleb tunnetada, seda kohta, kui see on väga vajalik otsus. Oma kaks eelnevat lahkuminekut tegin väga õigel ajal ja õigetes kohtades, ning see juhatas mind ainult edasi elus ja mitte tagasi. Oleme proovinud erinevaid viise, et leida see ühine pind, et koos eksisteerida oma erinevustega aga see on olnud tulutu ja samas tean ka seda, et praegu peavad paljud suhted transformeeruma, sest on aeg täiesti uuteks loomisteks.
Mina jätan siia vanasse maha ühe suure mustri, mis mind enam ei teeni: uskumuse, et ma pole väärt sellist suhet ja meest, nagu ma endale päriselt sooviksin. Oma viimaste kuude teraapiates nägin, milline kingitus on tegelikult mehele naise armastus ja kui ilusad kingitused see naise sees saab avada. Läbi selle saavad nii mees, kui naine tõusta enneolematutesse kõrgustesse. Ma jätan maha need vana maailma mustrid, mis panevad meis uskuma, et kõike ei ole võimalik elus saada, mida sa soovid. Ja ma ei luba mitte kellelgi teisel enam suruda mulle peale oma tõde, sest nemad saavad mulle rääkida ainult omaenda tõest ja mitte minu omast. Samuti jätan maha mustri rääkida endale inimesed “sobivaks”, kui nad seda ei ole ja ütlen, et ma ei lepi üheski asjas enam vähemaga. Võtan elus vastu ainult parima.
Ja eile oma terapeudi grupiga ütlesin päeva lõpus olulised taotlused: Võtan tagasi kõik oma puhtad sünniõigused siin elus. Õiguse olla armastatud ja armastada, õiguse olla õnnelik ja õiguse elada täiesti vabana ning täielikus rahalises külluses. Mina olen oma elu looja! Avaldugu minu harmooniliseim ja kõrgeim eluplaan, mis kantud puhtast armastusest. Loogu see nii mulle, kui minu lähedastele ja kogu maailmale rohkelt armastust, rõõmu, rahu, vabadust ja küllust!
On aeg uuteks algusteks!
Oma uues PuhasValgus telegrami grupis jagan teiega teadmiseid ja kogemusi, mida facebook enam postitada ei lase, seega, kui sa soovid minu tegemistega kursis olla, siis siit lingilt saad liituda:
https://t.me/+MTp55i_dr-4wOGU0
Armastusega,
Katrin
