Ma olen sündinud eestlastes ema ja grusiinlastest/armeenlasest vanematele. Minu jaoks on alati olnud väga oluline perekond. Olen juba lapsest peale unistanud suurest ja kokkuhoidvast perekonnast. Grusiinlased ja armeenlased teatvasti on samuti väga suurte peretraditsioonidega ja väga kokkuhoidvad. Tihti elab mitu põlvkonda ka koos ühe katuse all või vähemalt teineteise lähedal. Perekonnaga veetakse koos aega palju, tähistatakse olulisi tähtpäevi ja vanavanemad on laste elus tähtsal kohal. Minu jaoks ongi just see perekond.
Kahjuks läksid minu vanemad lahku siis, kui ma olin vaid pooleteise aastane ja seega ei ole ma saanud kogeda isapoolt seda tugevat, kokkuhoidvat perekonda. Emapoolne vanaema ja tema abikaasa olid minu elus lapsena küll väga tähtsal kohal. Vanaema juures sai veedetud lapsena kõik koolivaheajad ja suved. Vanaemalt õppisin seda, kuidas aias toimetada ja süüa teha. Vanaisaga mängisime malet ja sain nautida tema laululembust ja pillimängu oskust. Reisisime nendega suviti palju Nõukogude Liidus ringi, käsime kalal ja laululaagrites ning lihtsalt telkidega matkamas. Minu kõige õnnelikumad ja ilusamad mälestused lapsepõlvest on just paljuski koos nendega. Kui palju ma neilt õppisin ja oma ellu kaasavõtsin.
Perekond on tähtis ja oluline. Perekond on lapse jaoks kogu maailm. Hoidvatelt ja armastavatelt vanematelt saab laps kaasa turvatunde ning maailma avastamise rõõmu. Ilma perekonnata ei saa laps jääda ellu. Ja perekond on ema ja isa. Vanaemad ja vanaisad. Õed ja vennad. Ning meie muud lähisugulased, kellega me ehk samuti aeg ajalt kohtume. Aga kõige olulisem on just see meie lähiperekond.
Miks ma tahan täna rääkida perekonnast, on see, mis hetkel on toimumas meie ühiskonnas. 3 aastat tagasi, kui tolleaegne valitsus soovis läbiviia abielureformi, kus abielu oleks jäänud naise ja mehe vahele, tehti kunstlik “valitsuskriis” ja loodi uus valitsus, kes sellist abielureformi mitte ei poolda. Praeguses ühiskonnas soovitakse luua “uut normaalsust”. Uus normaalsus on see, kus kõigil on vaba valik ise otsustada, kellega ja kuidas nad soovivad liitu luua, olgu see siis mees mehega või naine naisega. Kes teab, ehk on varsti ka lubatud abielluda oma lemmikloomaga, kui tekib piisavalt suur grupp inimesi, kes seda asub “uueks normaalsuseks” pidama. Samuti soovitakse seadusega anda luba lapsendada või muul viisil saada järglasi nendesse perekondadesse.
Helge, armastava ja jätkusuutliku ühiskonna alus on siiski perekond, milles on naine ja mees ning nende loomulikul teel saadud järglased. Miks ma kirjutan “loomulikult teel” saadud järglased, sest see on tegelikult inimeseks olemise kogemusel üks äärmiselt tähtis osa, millest ma juba järgmine kord võin kirjutada pikemalt. Tegelikult olen ma seda teemat käsitlenud ka oma raamatus “Ava Oma Silmad”, kui kellelgi on huvi sellesse pikemalt süveneda. (raamatu leiad minu kodulehelt, e-poest).
Praegune valitsev süsteem soovib järjest enam ühiskonnas propageerida tegelikult traumapõhist käitumist. Ja terapeudina tahan öelda, et minu meelest ei räägita meie ühiskonnas sellest piisavalt palju. Me ei räägi mida tähendab trauma, millised on traumad ja kuidas nad mõjutavad meid ja meie paarisuhteid, ning meie kaaslaste valikuid. Kui ma näiteks naisena olen kogenud lapsest peale seda, et mehed on ebaturvalised, siis see võib olla põhjus, miks ma teismelisena ei vaata mehi, vaid vaatan naisi. Kui mu isa on olnud alkohoolik ja peksnud mind ja ema, siis ilmselgelt ma naisena ei koge mehi turvalisena. Ja see ongi trauma ning, kui see peale valib tüdruk suhtesse minna tüdrukuga, siis see ongi traumapõhine käitumine. Miks me ei küsi tänases ühiskonnas endalt küsimust: “Millel põhinevad minu valikud elus ja millest tulenevad minu eelistused”?
Kui lapsed hakkavad üleskasvama perekondades, kus on samasoolised vanemad, siis ilmselgelt propageerib see tugevalt selle mudeli jätkumist, kuni ühel hetkel inimkond kas sureb välja või “inimest”, kui sellist enam ei eksisteeri tema kõige loomulikumas olekus. Sest me ei saa inimeseks pidada neid, kes hakatakse looma kunstlikes tingimustes. Inimene sünnib mehe ja naise ühendusest ja kasvab oma ema kõhus ning tuleb siia ilma läbi ema.
Ema ülesanne on anda lapsele siin elus kaasa turvatunne. Esimestel eluaastatel on ema lapse jaoks kogu maailm. Ema toidab last oma läbi oma ihu, mis toodab lapse jaoks kõige paremat ja vajalikumat toitu. Ema hoiab last esimesel aastal nii palju oma keha vastas, kui vähegi võimalik. Toetab lapse läbi kõikidest tema kasvamisega seotud kohtadest ja on lapse jaoks alati olemas, tingimusteta. Emasüda peaks olema lapse pelgupaik alatiseks. Ema annab tütrele eeskuju, kuidas olla naine. Kuidas hoolitseda enda ja kodu eest ja kuidas armastada meest. Ema annab pojale kaasa armastuse, et poeg oskaks tulevikus armastada oma naist ja olla täidetud ise armastusega seest poolt nii, et ta ei pea seda täiskasvanuna naiste käest kerjamas käima.
Mitte keegi mitte kunagi ei saa lapsele asendada tema ema. Jah, see, mida ma siin kirjeldan on tõepoolest ideaal. Me teame ja kogeme ise, et tänases ühiskonnas ei ole mitte kõik emad laste jaoks turvalised ja armastavad, sest nad ise on kimpus endaga ja tihti oma paarisuhetega. Aga kas see pole mitte hoopiski see, mille poole me ühiskonnana peaksime hakkama püüdlema. Terved paarisuhted, armastavad vanemad ja sealt saavad tulla õnnelikud lapsed.
Isa roll on hoida alguses ruumi emale ja lapsele. Et ema saaks jäägitult ennast pühendada lapsele ja, et ta ei peaks muretsema sellepärast, kuidas hoida katust peakohal või kuidas saaks söögi lauale. Isa kaitseb ema ja last. Isa saab õpetada tütrele, et mehed on turvalised ja armastavad. Kui isa armastab tütart tingimusteta, siis tütar armastab iseennast ja samuti õpib tegema õigeid valikuid tulevikus oma kaaslase osas, sest tal on olemas eeskuju. Isa näitab pojale, mida tähendab olla mees. Kuidas luua oma kätega, kuidas ehitada perele kodu ja kuidas hoida perekonna naisi. Isa õpetab pojale seda, kuidas koju toit lauale tuua ja kuidas hoolitseda ka oma hinge eest.
Need on vaid lühikesed kirjeldused sellest, mida peaksid lastele andma ema ja isa. Süsteemiga võidelda pole mõtet, sest igas võitluses oleme automaatselt kaotanud. Aga mida me saame luua on terve ühiskond, kus on tugevad ja terved kokkuhoidvad perekonnad oma traditsioonidega. Kui pere hoiab kokku, siis on ta vankumatu. Ja sellist rahvast ja ühiskonda ei saa murda ükski võõras jõud. Meie tugevus peitub meie ühenduses. Aga meie oleme lubanud ennast laiali pilduda. Me ei räägi oma vanemate ja oma sugulastega. Oleme tülis oma õdede ja vendadega. Veedame oma päevad kiirgavate ekraanide taga sotsiaalmeedias, mis annab meile võlts “küünarnuki” tunde aga unustame veeta aega oma lähedastega.
Me läheme järjest kaugemale sellest mis on tegelikult naturaalne ja loomulik inimese jaoks. Ma ei ole homofoob, sest mul on ükskõik, mida teeb üks indiviid ja millised on tema valikud. Aga, kui me hakkame propageerima valjuhäälselt seda, mis on kaugel sellest, kuidas inimene looduse poolt loodud on ja paneme häbiposti neid, kes julgevad öelda, et ei see ei ole õige, siis on minu arvates küll midagi väga valesti. Mina näen ja mõistan, miks süsteem seda paati selles suunas ajab. Ja ma loodan, et sina mõistad ka. Mida kaugemale inimene läheb loodusest ja sellega kooslusest, seda kaugemalt läheb inimene iseendast, kuni ta ühel hetkel lõppeb eksisteerimast.
Armastusega,
Katrin
