Viimastel päevadel on minu teadvusesse hakanud tulema lugu, millest järgmisel aastal saab täpselt 20 aastat. Teraapia, mis tegi nähtavaks minu peidetud trauma, teeb minu sees siiani tööd. Kiht kihi haaval tulevad nähtavaks need kogemused, mis on vorminud minust selle, kes ma täna olen. See lugu aga määratles suuresti edaspidiseks minu suhteid meestega ja jättis minusse sügava haava, mida ma samuti polnud tänaseni teadvustanud. Selle kogemuse juures on mul olemas kõik mälestused aga sellega seotud emotsioonid olin matnud sügavale endasse ja ma ei olnud neid kunagi lahti pakkinud. Nüüd on selleks ilmselt aeg. Kuna sellest loost on möödas juba pea 20 aastat ja pooled peategelased on siit ilmast lahkunud, siis ma panen selle loo siia kirja. Ehk aitab see samuti kellelgi teisel mõista kogemusi, mis on olnud nende eluteel. Lugesin eile veel ühest perekonstellatsiooni raamatust, et kõige sügavama jälje jätab meisse esimene kaotatud armastus ja see ilmselt võtab minu kogemuse väga hästi kokku.
Kohtusime S.ga ülikooli esimesel kursusel. Meil tekkis kursusel tore nelik. S oma pinginaabriga ja mina enda omaga. Veetsime väga palju aega koos, tegime koos koolitöid ja meist said head sõbrad. Mina olin sellel ajal oma esimeses suhtes, mis kestis kokku pea 10 aastat, koos mitmete kokku-lahku minemistega. Mul oli juba olnud suhe ka ühe teise mehega, mis kestis natuke alla aasta aga kui me lahku läksime, siis läksin oma eksi juurde tagasi. S. oli samuti olnud pikalt suhtes ja nii palju, kui ma teadsin, oli neil õnnelik ja hea suhe. Järgmisel kooliaastal aga S. enam tagasi ei tulnud. Ütles, et tal on nii palju tööd, et kooli jaoks pole aega. Ja nii me palju enam ei suhelnudki.
Kuid järgmisel suvel läksime koos sõbrannaga ühele iga suvisele festivalile. See oli meil selline väike traditisoon. Jalutades väravast sisse, nägin S., kes istus seal koos oma sõpradega. Kuna me polnud ammu näinud, hakkasime juttu rääkima ja nii me sinna jäimegi, kuni hiliste õhtutundideni. Ühel hetkel seisin mina püsti teme ees, kus ta istus ja järsku tõmbas ta mu enda vastu. Ma ei mäleta täpselt, mis sai edasi aga selle öö me veetsime koos, sest kumbi meist ei tahtnud hommikul minna koju ja veel vähem tahtsime teineteisest eemal olla.
Ja nii saigi alguse meie suhe. Proovisime iga võimaliku hetke olla koos, nii palju, kui meie elud vähegi lubasid, sest olime ju mõlemad samal ajal suhtes. Aga kuidagi õnnestust meil peaaegu iga nädalavahetus koos olla ja samuti veetsime palju aega koos nädala sees. Minu töökoht asus täpselt teepeal tema jaoks, kui ta sõitis kodust linna ja nii tuli ta tihti mulle päeval tööjuurde, et minna koos lõunale või lihtsalt selleks, et koos aega veeta. Me polnud mitte lihtsalt armstajad, vaid saime rääkida kõigest ja mõistsime teineteist suurepäraselt. Kohe meie suhte alguses läksime kahekesi nädalavahetuseks Saaremaale Georg Otsa Spasse. See on siiani minu mälestustest, kui elu üks ilusamaid kogemusi. Veetsime aega lihtsalt kahekesi, nautides teineteist. Mäletan seda hetke, kus me ootasime praamijärjekorras ja läksime istusime murupeale koos maha ja mõlemad kogesime, et lihtsalt nii hea on koos olla. Seda tunnet oli võimatu sõnadesse panna. Mul oli selleks ajaks juba 2 suhet olnud ja üks ju veel kestis aga need polnud kumbki võrreldavad sellega, mis ma S.ga koos olles tundsin.
Ühel hommikul tuli S. jälle mulle töö juurde ja istus maha ning ütles, et nad ostsid elukaaslasega reisi Egiptusesse. Huvitav oli see, et mina olin eelmisel päeval oma elukaaslasega just sama teinud. Tuli välja, et ostsime samadeks kuupäevadeks ja valisime ka ilma teineteise teadmata sama hotelli. Mõistsime mõlemad, et see saab olema huvitav kogemus. Leppisime kokku, et teeme näo nagu poleks teineteist koolist saati näinud ja kogu selle nädala me ei suhtle. Lennujaamas kohtudes tegime põgusa tervituse ja olime nägudega, nagu poleks kunagi midagi olnud. Lennukisse aga sattusime istuma täpselt nii, et S. istus minu ees. Vaatasin kogu selle aja tema käsivart, mis oli toetatud käsitoele ja mõtlesin, et ma ei taha midagi rohkemat praegu, kui seda kätt lihtsalt puudutada. Kui me pärast reisi rääkisime, siis temal oli sama tunne, et ainus, mida ta soovis, oli sellel hetkel seal olla koos minuga. Kogu reisinädal möödus väga ilusti tegelikult. S. oli reisil koos minu lapsepõlve naabripoisi ja tema elukaaslasega ning üks sõber oli veel. Viimasel päeval otsustasid nad küll hakata korralikult napsu tegema. Me olime kõik basseini ääres, mina ühelpool basseini ja tema teisel pool. Õnneks oli minu elukaaslane sellel hetkel toas, kuigi meie aknad olid just basseini poole. S. ujus üks hetk minu juurde ja ütles, et see on tema jaoks väga raske nädal, sest meil ei ole isegi võimalust teineteisega rääkida. Ma teadsin täpselt, mida ta tunneb, sest olin ise tundud sama. Olles seal koos oma elukaaslasega, kellega sa pead nautima reisi siis, kui sinu süda on hoopis kellegi teisega. Minu suhe oma esimese elukaaslasega oli kõike muud, kui õnnelik ja sellepärast olin sealt ka juba korra ära läinud. Aga tollel ajal oli hirm üksi olla nii suur, et läksin alati tagasi tema juurde.
Reisilt naastes kestis meie lugu veel mõnda aega. Minu elukaaslane käis iga kuu välismaal ja see andis meile palju võimalust koos olla. Kuna me käisime ka hästi palju koos avalikes kohtades, siis tundsin ühel hetkel, et nii see enam edasi kesta ei saa. Olin kindel, et varsti näeb meid kas minu või tema elukaaslase sõber ja siis tuleb sellest kõigest üks suur jama. Tegelikult ma ei tahtnud kellelgi haiget teha. Kuna minu elukaaslane oli ka vägivaldne, siis samuti kartsin, et mis saab siis, kui see tuleb välja. Ühel päeval tuli S. jälle mulle töö juurde, et siis koos lõunale minna. Mäletan seda hetke, kus me istusime Pirital Top’i üleval restoranis ja ma ütlesin talle, et see ei saa niimoodi edasi minna, et nüüd tuleb teha valik, me kas jätkame koos ja anname oma kaaslased vabaks või lõpetame oma suhte. Jätsin selle valiku täielikult tema teha. Palusin tal võtta aega mõtlemiseks, sest see oli suur otsus. Sealsamas laua taga ütles ta mulle, et ta pole vaja mõelda, ta ei saa või ei taha elada ilma minuta. Otsus oli tema poolt selge ja kindel. Ja nii me siis tegimegi, mina lõpetasin oma suhte ja tema minu oma.
Peale neid otsuseid ööbisime umbes nädala jagu erinevate sõprade pool kord tema, kord minu omade. Kuni lõpuks saime aru, et me nii edasi toimetada ei saa ja peame endale mingi elukoha vaatama. Leppisin siis kokku maakleriga aja, et minna ühte korterit vaatama. Aga päev enne seda läks S. Pärnusse oma täditütre ja tema mehe juurde külla. S.-i vanemad olid juba ammu surnud ja alates 16 aastasest oli olnud perekonna mõttes üksi. Oma elukaaslasega polnud neil ka õnnestunud lapsi saada. Seega lähisugulased olid S. ainus pere. Ma ei tea täpselt, mis tollel õhtul seal juhtus aga kindlasti oli selles palju alkoholi ja vestluseid teemal, et mida sa mees teed, mine koju tagasi. S. oli parajasti oma elukaaslasega ehitamas ka maja. Ma enam täpselt ei mäleta, kas meil oli veel üks vestlus telefonis või kuulsin ma seda tema sõbralt aga S. oli näinud, kuidas ma nutsin, kui me ühel õhtul olime minu sõbranna juures, sellepärast, et olin lõpetanud oma suhte. Ma ei tea, kuidas see kõrvalt tundus aga tegelikult oli mul siiralt kahju mehest, kellele olin juba nii palju haiget teinud. Kes ei olnud küll parim elukaaslane aga samas võttis ta mind alati tagasi ja omamoodi oli alati minu jaoks olemas. S.-ile jättis see hetk mingi raske tunde ja lõppkokkuvõttes läks peale seda Pärnus käimist koju tagasi.
Minu jaoks oli see meeletu hoop sellel hetkel. Olin täiesti löödud, sest ma ei saanud aru, mis toimus ja samuti ei saanud me omavahel rääkida. Ma olin andnud selle valiku talle ja ta oli valinud minu. Ma olin lõpetanud oma suhte ja tulnud kodust ära. Kogesin uuesti nii oma hülgamise, kui ka reetmise haava. Ja see ei olnud niisama suvaline suhe, et keeran selja ja liigun edasi, see oli olnud midagi tõeliselt head.
Mõned päevad hiljem olin sõbranna juures oma valu alkoholiga tuimestamas, kui helises mu telefon. Mäletan siiani S. nime sellel hõbedasel Samsungi ekraanil. Võtsin kõne vastu ja ta ütles, et ta tahab minuga rääkida. Mina koos oma valu ja alkoholiga saatsin ta nii inetusse kohta, kui võimalik ja palusin mitte kunagi enam helistada. Kuulsin hiljem, kuidas ta ütles sõpradele, et minu tõeline iseloom tuli välja. Tegelikult ainus, mis välja tuli oli minu valu. Pakkisin enda sees kõik tunded kokku ja läksin eluga edasi. Loomulikult läksin ka tagasi oma elukaaslase juurde.
Aga mõne nädala pärast otsustas S. koos oma elukaaslasega minna koos reisile, kus nad mõlemad koos lahkusid siit ilmast. S. oli mulle alati öelnud, et ta teab, et ta sureb noorena. Kogu valu sai sellel hetkel uuesti lahti tõmmatud, sest 2 kuud otsisime me koos S. sõpradega nende surnukehasid. Mõtlesime isegi sinna kohale sõita, et otsida. Sain mingil hetkel ühendust ühe tšehhi vabatahtlikust arstiga, kes oli näinud S. elukaaslase surnukeha aga S. oli veel leidmata. Minus oli kogu aeg lootus, et äkki ta pääses……
Lõpuks tuli kõne mulle veebruaris, kui olin koos sõbrannaga Dubais reisil. S. surnukeha oli leitud ja oli teel koju. Jõudsin Eestisse sellel öösel, kui oli S. matused. Ilmselt on parem, et ma sinna ei läinud, sest see oleks olnud väga raske ja ebameeldiv S. elukaaslase perele.
Aga minul oli kadunud võimalus temaga kasvõi korrakski rääkida, et vabandada ja selgust saada, et mis tegelikult juhtus. Olen seda teadmist kandnud endaga kaasas 20 aastat. Mõtlesin viimastel nädalatel, et kui palju sai haiget tehtud teistele ja kuidas ma selle kõik olen samuti ise suhetes tagasi saanud. Täna ma ei valiks enam mitte kunagi petta oma suhtes või valida mees, kes pole vaba. Aga see kogemus määras palju minu edaspidistes suhetes. Ma juba tundsin, et mehed pole turvalised ja siis tuli ka see tunne, et ma pole oluline. Ma ei ole see, keda valitakse. Ma ei ole midagi väärt. Hirm mahajätmise ees kasvas. Ja nii ma jätsin edaspidi kogu aeg ise maha, et seda uuesti mitte kogeda. Ja ikka sain ma veel paar valusat kogemust, sest meil ei õnnestu oma hirme ega ka karmat vältida. Täna pean lahti pakkima kõik need tunded, mille olin ära peitnud, et neid uuesti tunda. Tunda kurbust, viha ja leina.
Olen siiralt tänulik S.-ile, et ta oli minu elus kasvõi hetkeks, sest need mõned kuud, mis me koos olime, jäävad mul alatiseks meelde. Ma arvan, et see oli minu elu esimene armastus tegelikult ja see haav on sügavam, kui ma arvasin.
Armastusega,
Katrin
Kui Sul on soov endaga sügavamalt tööd teha, siis suve lõpus on mul algamas uus koolitus:
Teadliku Seksuaalsuse Terapeudi Koolitus, mille kohta saad rohkem lugeda siit:
Lisaks on mul hiljuti ilmunud esimene eestikeelne juhendatud meditatsioonidega äp: PuhasValgus Meditatsioonid. Meditatsioonide kirjeldused leiad minu kodulehelt:
