Tahaksin täna jätkata teemaga, millega suvel alustasin, jagades enda kogemust esile kerkinud seksuaalse väärkohtelmise traumast lapsepõlves, kui olin kuu aega üksinda haiglas. Peale seda avastust algas minu jaoks paljuski uus teekond, kus sain seda maailma ka läbi teiste naiste kogemuse hakata nägema. Olen tänaseks teinud tööd väga mitmete naistega ja umbes 80% neist kerkib selline trauma alateadvusest esile. Olin sellest juba enne teadlik, et seda tüüpi traumat on väga palju meie ühiskonnas aga selle tõelist suurust hakkasin alles nüüd nägema. Hollandist pärit psühholoog Bessel Van Der Kolk on kirjutanud oma raamatus “Keha Peab Arvet”, et Ameerika Ühendriikides on registreeritud seksuaalne väärkohtlemine igal 5ndal naisel. Aga see arv peegeldab vaid seda, mis on registeeritud ja neid, kellel on peidetud traumat, on kordades rohkem. Seega, see mida oma vastuvõttudel näen, peab üsna hästi paika.
Oma trauma avastasin ma augusti alguses ja tänaseks on sellest möödas 4 kuud. Selle trauma nägemine ja mõistmine on toonud minu ellu väga suured muutused. Täna tahaksin jagada seda, kuidas mõista, et kas endal või oma lapsel võib olla selline trauma. Sest isegi siis, kui see on peidetud, siis tõepoolest: keha peab arvet.
Tahaksin siia siia lisada, et seksuaalse väärkohtlemise trauma ei ole ainult naistel, vaid seda esineb päris palju ka meeste hulgas. Mehed, keda on lapsepõlves seksuaalselt väärkoheldud, võivad saada ka ise seksuaalseteks väärkohtlejateks ja naised muutuvad emotsionaalseteks väärkohtlejateks, sest valu, hirm ja viha on lihtsalt nii suured. Aga olen oma praktikas näinud ka seda, et naised on muutunud seksuaalseteks väärkohtlejateks. Seega kõik võimalikud variandid on olemas.
Geid, transsoolised ja bi-seksuaalid, on tihti just sellise traumaga ja võimalik, et neil endal pole sellest aimugi. Mehelt võetakse läbi selle kogemuse väärikus ja mehelikkus, ning samuti on tee avatud sõltuvustele. Mehest saab ori. Kui mehel on see trauma teadvuses olemas, siis kannab ta endas ka suurt häbi tunnet. Olen näinud, kuidas mehed, kes sellist traumat kogenud lähevad oma eluga väga hävituslikku rada pidi. Neist saavad, kas kurijategijad, või siis lähevad nad näiteks sõjaväelasteks. Ehk valitakse elus teekond, mis neid veelgi rohkem hävitab ja kus tehakse ka teistele valu ja kurja. Inglise keelne ütlus “Hurt people, hurt people” peab hästi paika, ehk haiget saanud inimesed teevad teistele haiget. Ja mitte sellepärast, et nad on halvad või kurjad, vaid sellepärast, et neile on nii palju haiget tehtud ja nad lihtsalt ei oska teistmoodi. Miks saab näiteks ühest lapsest koolikiusaja? Sest tema sees on nii palju väljendamata valu, mis igapäevaselt kodus ainult kuhjub ja kiusamine saab selle valu välja laskmise ventiiliks. Ta ise saab kogu aeg nii palju haiget, et ta ei osakgi teistmoodi. Seega, kui me tahame teada, mis toimub kellegi kodus, siis me saame seda näha selle pealt, kuidas käituvad nende lapsed. Ütlus, et lapsed on kodu peegel, peab suurepäraselt paika. Alati, kui ma kuulen, et kirjutatake lastest, kes tükeldavad siile või linde või muid elusaid olendeid, on mu esimene mõte, et mis toimub seal kodus nende suletud uste taga. Inimlaps ei sünni siia ilma koletisena, vaid ta muudetakse selleks, läbi pideva emotsionaalse ja füüsilise väärkohtelmise. Aga kuna vanemad on ise juba väärkoheldud, siis ka nemad ei oska paremini. Praegu on aga käes aeg nendele valusatele ja pimedatele teemadele lasta valgust peale.
Naine, kes on seksuaalselt väärkoheldud läheb kas nunna või prostituudi energiasse, ehk siis ühte äärmusesse. Tal võib olla probleeme orgasmide saamisega ja samuti võib olla tupes valulikkust. Vaginismus ja anorgasmia oleksid kindlast ka seksuaalse väärkohtlemise tunnusteks. Vaginismus on seisund, kus tuppe sisenemisel tõmbab ennast tupp täielikult krampi ja sisenemine on pea võimatu või põhjustab naisele tohtut valu, mis jookseb mööda keha üles välja. Anorgasmia on seisund, kus naine ei koge üldse orgasme. Põletikud ja voolused võivad olla selle trauma tunnusteks ja samuti tsüstid, fibroidid, müoomid ning ka probleemid munasarjadega, nt. nende põletik või siis endometrioos. Emakaga seotud probleemid võivad samuti olla selle tunnuseks. Kehakaal, kas liiga kõhna või siis ülekaal. Anoreksia ja buliimia on seksuaalselt väärkoheldud naiste seas väga tavaline. Krooniline väsimus, sest see kogus energiat, mida meie olemus peab selleks kogu aeg kasutama, et seda traumat allasuruda, on kolossaalne. Depressioon ja ärevus. Kui meil on raske uinuda võõras kohas või uue inimese kõrval, siis see näitab samuti, et me ei tunne ennast pimedas ja uinides ennast turvaliselt ja meie närvisüsteem ei saa rahuneda enne, kui teatud aeg on möödunud ja tajume, et meie ümbrus on turvaline. Igasugune karvade kitkumine, juuksed ja ripsmed, pidev närviline olemine. Oma emotsioonidega mitte teoime tulemine. Erinevad valud: migreen, peavalud, alaselja probleemid ja puusa probleemid. Paanika- ja ärevushäired. Erinevad isiksusehäired. Naine, ei tunne enam, et naiseks olemine on turvaline ja läheb tugevasse mehelikku energiasse. Sisse tekib külmus ja süda on suletud. Enesetapu katsed ja lõikumised näitavad, et see trauma on eriti sügavat laadi. Kõik see viib inimese igal tasandil enda hävitamisse.
See nimekiri tegelikkuses on väga pikk, mida sinna kõike võiks kirjutada ja loomulikult ka muu emotsionaalne või füüsiline väärkohtlemine võib viia selliste sümptomiteni. Mida veel märgata: nendel naistel puudub enesearmastus ja enda väärtustamine. Nad ei oska väljendada tervel viisil oma piire. Nad ei saa tihti majanduslikult hakkama. Nende ümber võib olla kaos, nii füüsiliselt, kui ka vaimselt. Asjade kogumine, mustus, puudub tahtejõud ja distsipliin. Erinevad sõltuvused. Suhted meestega on pigem toksilist laadi. Samas võib neil olla tugev obsessiiv-kompulsiiv häre, mis paneb neid just näiteks kõike pidevalt koristama ja hirm on taustal kogu aeg nii suur, et kõike ja kõiki on vaja kontrollida. Kaassõltuvus ja suhtesõltuvus on siin kindlasti teemad. Naised, kes ise peale seda ei ole valinud näiteks lapsi saada. Kui peres on üks laps juba ahistatud, siis on tihti on teised ka. Ja seksuaalne väärkohtlemine jookseb ikkagi palju mööda suguvõsa liini. Lapsed, kes on pidanud olema kas lastekodus, turvakodus või kuskil erikoolis võivad olla ka selle traumaga. Haiglate teemat tuleb ka järjest rohkem esile. Samuti psühhiaatria haiglad. Kindlasti on seda ka väga palju vanglates.
Sellise traumaga lõhutakse ära kogu inimese energeetiline süsteem, juurest, kuni peani. Sellepärast ongi sellel inimesel väga raske ühiskonnas normaalsel viisil hakkama saada. Kuna temas ei ole mitte midagi terve, siis ei saa ta ka ise kogeda endast väljaspool tervet eksitentsi. See teema on nii suur ja lai, et tõepoolest, ma ei imesta täna, miks suur osa ühiskonnast on nii katki ja nii haiged ja miks ei saa me olla tervetes suhetes. Üsna tavaline on see, et põhiosa traumast saab alguse 3-5 elusaastani aga on ka varasemaid ja hilisemaid aegu. Kui juba laps on sellist väärkohtlemist kogenud, on ta nagu magnet järgnevatele kogemustele.
Kes on siis nendeks väärkohtlejateks? Kõige tavalisem muster on ikkagi: isa, vanaisa või vend, või kõik kolm korraga. Tihti ongi mitu väärkohtlejat. Aga nagu ütlesin võib olla ka ema. Ka muud lähisugulased, onud ja onupojad või hoopis näiteks lapsehoidja ja tema kaaslane. Tean lugu noormehest, kellel vanemad olid arstid ja tegid väga palju tööd ning lapsehoidja, kes oli lastele palgatud tõi endaga kaasa oma poissõpra, kes last seksuaaselt väärkohtles. Ja muidugi laste sõprade isad. Lapsed lähevad ööseks sõbra juurde ja meil pole õrna aimugi, mis seal tegelikkuses toimub. Skaala on väga lai aga lähisugulased on kõige tavalisem. Aga näiteks koolis õpetajad või kuskil kasvatajad. Ja muidugi ei ole vist üllatuseks, et väga palju on seda religioossetes asutusest ja üldse igasuguste gurude tasandil.
Peale juba esimesi teraapiaid märkan, kuidas klientides tekib suur kergus. Nad on näinud ja mõistnud, mis nendega on juhtunud. Ja see toob vabaduse. Veel nädalaid peale teraapiat tuleb alateadvusest välja taipamisi ja mälestusi, kõige selle kohta, mis inimese elus on toimunud. Ahhaa hetki on mitmeid. Pusle pilt oma elust hakkab kokku minema. Kui peidetud trauma tuleb pinnale, saab sellega hakata tegelema. Sellel pole meie üle enam sellist võimu. Inimene tunneb, kuidas temast hakkab läbivoolama eluenergia, elutahe tuleb tagasi ja maailm hakkab tunduma juba ilusamana. Ja paarisuhte tasandil saab hakata tekkima muutus. Muutub kas suhe või muutub paariline. Sest kõik inimesed siin ilmas ei ole siiski selle traumaga ja sellepärast saab inimene hakata valima enda jaoks tervemat suhtemudelit, kui ta on iseendas sellest traumast teadlik ning seda tervendanud.
Kas selle kõige tagajärjed päriselt lahtuvad, seda ma ei tea. Seda näitab aeg. Aga mida rohkem me hakkame sellest teemast rääkima ja seda pinnale tooma, seda rohkem tervenemist saab sündida.
Kui sinu lapse närvisüsteemiga on asjad paigast ära, tal on vaimsed häired või ta näiteks pissib voodisse, siis tasub nendele teemadele korraks mõelda. Samuti võivad need lapsed tihti haiged olla, sest see on nende viis ennast kaitsta. Sõltuvustest muidugi rääkimata eks. Ka kokutamine võib olla üheks sümptomiks.
Tänane teema polnud kergemate killast, ma tean seda. Aga seda teemat ühiskonnas enam eirata ei saa. Kui me soovime kasvatada uut tervet geneatsiooni, peame lõpetama selliste traumadega maailma eksistentsi. Ja kuidagi muud moodi see ei saa juhtuda, kui me seda ei hakka teadvustama.
Armastusega,
Katrin
