Sa seisad üksinda keset elutuba. Teil on olnud elukaaslasega järjekordne tüli. Tegelikult sai kõik alguse üsna tühisest asjast. Sa olid valmistanud maitsva õhtusöögi, käisid poes ja turul, plaanisid seda juba mitu päeva ette ja ootasid oma partnerit õhinaga koju. Sa tahtsid teda üllatada. Tema aga saabus töölt koju hiljem, kui tavaliselt ning kui ta nägi kaetud lauda, siis ta ütleb: ” Kallis ma ei soovi praegu süüa, tegin sõbraga peale tööd kerge söögi ja mul on hetkel kõht täis. Ma ei teadnud, et sa täna õhtusöögi teed”.
Sind valdab tema sõnade peale tunnete tulv. Sa tunned, et oled pettunud ja solvunud ning kogu sinu plaan on läinud luhta. Sul oli plaan veeta oma kaaslasega imeilus romantiline õhtu aga nüüd on kõik sinu plaanid luhtunud. Sa purskad endast välja oma partneri poole süüdistuse. Sa kasutad sõnu, mis tegelikult peegeldavad sinu traumasid, sa ütled midagi sellist: “Sa ei hooli minust absoluutselt, ma olen sinu jaoks siin kodus nagu mingi teenija. Sa lähed ja tuled oma suva järgi ja ei aruta minuga oma plaane mitte kunagi läbi. Sa oled väga isekas ja hoolimatu.”
Sinu partner on sinu reaktsioonist üllatunud aga rünnaku peale tõmbab ka tema ennast kaitsesse, sest ta tunneb, et talle on tehtud ülekohut. Ta ju ei teanud, et sa olid plaaninud teda üllatada ja valmistanud imelise õhtusöögi. Seega ta tunneb, et sa oled ta vastu praegu äärmiselt ebaõiglane. Aga ta ei väljenda oma tundeid selliselt, vaid ütleb: ” Sa ei ole mu ema, ma ei pea sulle kogu aeg ettekandma mida ma teen ja kellega kuhu lähen. Sa kogu aeg vingud mu kallal ja kritiseerid mind, ma ei tee sinu arvates mitte midagi õigest. Vaata hoopis ennast, sa oled ise isekas ja hoolimatu.” Ning peale seda astub ta uksest välja ja läheb minema.
Sa tead, et ta läheb oma parima sõbra juurde, et seal maha rahuneda ja sina haarad telefoni, et helistada oma sõbrannale. Sina oled mänginud ohvrit, sinu partnerist sai läbi selle käivitatud agressor ja te mõlemad pöördute nüüd päästajate poole. Ehk siis tavaline ohver-agressor-päästja dünaamika suhtes. Sa oled otsustanud, et järgmised paar päeva sa temaga ei räägi ja karistad teda vaikusega. Ta on sulle liiga teinud ja enne, kui ta tuleb põlvili roomates tagasi, sa talle andeks ei anna.
Sina oled alati näinud oma ema nii käitumas. Kui isa tuli purjus peaga töölt koju, siis oli täpselt sama muster. Ema süüdistas isa, kes asus ennast kaitsma ja siis nad mõnda aega peale seda tüli elasid vaikuses ja vältisid teineteist. Sinu ema kaebas oma sõbrannadele, kui halb mees tal on ja sinu isa käis sõpradega joomas, et mitte olla kodus, oma ebastabiilse naise juures. Sina oled alati pidanud väljateenima isa armastust ja heakskiitu ning alateadlikult teed sa seda siiamaani ka praegu, oodates täna seda heakskiitu oma elukaaslaselt. Sa ootasid, et kui sa valmistad talle ülaltuse ja teed maistva õhtusöögi, siis sa kuuled temalt sõnu: ” Kallis, sa oled lihtsalt nii imeline naine. Ma armastad Sind ülekõige ja sa teed süüa paremini, kui keegi teine, keda ma kohanud olen.”
Sinu elukaaslane on näinud kodus samasugust dünaamikat ja õppinud ära sarnased käitumismustrid. Ta on näinud, kuidas naised on meeste suhtes ülekohtused ja põhjendamatult emotsionaalsed. Ta on üleskasvanud emaga, kes on pannud tema, kui poja oma abikaasa rolli isa asemele ja lämmatanud teda kogu oma armastusega.
Ja nii me kordame neid mustreid järgemööda igas põlvkonnas, kuni tuleb keegi, kes need mustrid ära muudab. Tegelikult oleksid sa ju võinud oma partnerile öelda, et tule täna peale tööd koju, ma sooviksin sinuga koos ühe toreda õhtu veeta. Ja tõepoolest, ka tema oleks võinud teada anda, et ta tuleb täna hiljem. Aga temal on olnud eluaeg ema, kellele ta on pidanud aru andma igast oma sammust ja ta tõesti tahaks nüüd teha täpselt seda mida ta tahab ja milla ta tahab, kellelegi teisele sellest aru andmata.
Sinul on olnud isa, kelle armastust sa oled pidanud väljateenima. Sul on ema, kes sind on alati kritiseerinud ja öelnud, et sa ei ole piisav. Sul oli koolis õpetaja, kes ütles, et sa oled kõige rumalam tüdruk klassis ja sa ei oska mitte midagi. Teised lapsed kiusasid ja narrisid sind koolis.
Sinu elukaaslasel on oma koorem ja sinul oma. Sellel hetkel, kui ta koju tulles ütles sulle, et ta ei soovi süüa, aktiveerusid sinus kõik need vanad haavad ja sa ei kuulnud mitte seda, et su kaaslasel on kõht täis ja ta ei soovi süüa, vaid, et sa oled väärtusetu, sa ei saa millegagi hakkama ja mitte kellelegi ei lähe korda mida sa teed ja mida sina praegu vajad. Sa kuuled endale kõrva sosistamas jälle seda ema ja isa ja õpetajat. Sa ei kuule tegelikult oma kaaslast, sest ta pole neid asju öelnud. Sa tõlgendad tema sõnu läbi oma enda filtrite ehk haavade.
Ja nii me käime suhtest suhtesse. Saame lapsi ja anname neile edasi neid samu katkiseid mustreid. Mulle meeldib Don Miguel Ruizi raamatust “Neli Kokkulepet” selgitus meie suhete kohta. Ta ütleb, et me kõik oleksime justkui ülekere kaetud suurte lahtiste haavadega. Ja me kõik tahame väga tunda puudutust ja kallistust aga niipea, kui keegi tulbe meie lähedale ja tahab meid sügavalt puudutada. Meie haavad, mis tegelikult ei ole põhjustatud meie partnerite poolt ei luba meil kogeda õnnelike ja harmoonilisi suhteid.
Kuidas me saaksime siis sellest nõiaringist välja? Suurem osa abielusid lahutatakse esimese kolme abieluaasta jooksul. See on tavaliselt see aeg, kus meie lapsed on väikesed. Mesinädalate faas suhtes on läbisaanud, kohustused ja lapsed on elu ülevõtnud ja meil ei ole enam üldse aega teineteise jaoks. Me tegelikkuses isegi ei näe teineteist päriselt, sest me kõik oleme igapäevaselt tegemises sellega, et oma eluga hakkama saada. Selleks oleme me loonud endale hulga toimetulekumehhanisme, et vältida iga hinna eest neid lahtiseid haavu, mida me endas kanname.
Kuidas saakski üks paarisuhe selliselt toimida. Selleks, et jõuda harmoonilisse paarisuhtesse, vajame me toetust, juhatust, mõistmist ja aktsepteerimist. Nii enda, kui ka oma partneri poolt aga eelkõige vajame seda kõike iseendalt. Kuni me pole nõus vastutust võtma oma kogemuse eest selles elus ja otsime süüdlast väljaspoolt, ei saa me kunagi kogeda õnne. Mesinädalate faas suhtes näitab ära selle potentsiaali, mis meil tegelikult on. Kui me tervendame ära om haavad, siis saame me kogeda jälle seda ilu, mida kogeme suhte alguses. Meid tahetakse uskuma panna, et see on aeg, kus meil on “roosad prillid” ees ja me ei näe tõde. Aga mis siis, kui me näemegi siis just tõde aga meil on lihtsalt vaja panustada selleks, et sinna päriselt jõuda.
Kui perre sünnib laps, siis tema sünniga aktiveeritakse uuesti kõik negatiivsed peremustrid nii emal, kui isal selleks, et need saaksid tulla nähtavale. See on uus võimalus nii mehele, kui naisele kasvamiseks. Kui ma muudan oma suhtumist ja näen oma partnerit kui kaaslast, kes aitab mul kogeda iseennast ja minu kõige pimedamaid nurkasid just selleks, et ma saaksin sinna valgust lasta ja oma haavad ära tervendada, siis muutub ka automaatselt paarisuhe. Me ei pane oma kaaslast enam vastutavaks selle eest, mida me kogeme, vaid võtame kogu vastutuse oma kogemuse eest ja hakkame otsima viise enda jaoks, kuidas oma haavad ära tervendada.
Kui meie väike tütar oli umbes 1,5 aastane, siis sattusime abikaasaga samuti suurde kriisi, kus hakkasime teineteisest eemalduma. Terapeudi juures käimine meie jaoks ei toiminud ja nii pidin ma panema käiku kõik oma oskused ise terapeudina selleks, et meie suhe kriisist välja tuua. Hakkasin mõtlema kõikide nende teemade peale, mis meie suhtes tülisid tekitasid ja panin kokku uue paariteraapia, mis hõlmaks kõiki meie olemuse ja suhte tasandeid ja aitaks meil tulla harmoonilisse ja toetavasse paarisuhtesse.
Meie oleme oma kriisist välja saanud. Hakkasime tööd tegema koos, aidates ja toetades teineteist, võttes täieliku vastustuse oma kogemuse eest ning lastest lahti hirmust olla haavatav. Mul on suurepärane abikaasa, keda ma väga armastan aga nagu paljud meist, on ka tema suurte haavadega. Minul on omad haavad, mida ma proovin igapäev teadvustada ja nendega tegeleda. Kui me hakkame laskma valgust oma pimedusele, siis hakkab meie pimedus omama vähem võimu meie üle ja helgust ja kergust tuleb juurde.
Olen selle paariteraapia pannud kokku online kursuseks. Sest ilmselt on selliseid paare nagu meie veel, kellel terapeudi juures käimine ei toimi. Paljudel peredel ei ole seda võimalik rahaliselt endale lubada ja osad inimesed ei taha oma muresid võõrastega arutada. Alustame kursusega 11. septembril. Kokku 7 moodulit, ja 3,5 kuud. Iga mooduli jaoks 2 nädalat. Sa saad seda kursust teha koos oma kaaslasega turvaliselt omas kodus ja tegelikult ka omas tempos.
Ma soovin väga, et meil oleks rohkem õnnelike mehi ja naisi, sest siis on meil palju õnnelikke ja armastusest kantud lapsi. Kui sind kõnetas see, mis ma kirjutasin, siis rohkem infot leiad kursuse kohta siit:
Koolitusele kehtib kuni 11.juuni eriti varajase registreerija hind!
Armastusega,
Katrin
