Minu kõige sügavam trauma oli minu alateadvuses peidus pea 40 aastat

Tegelikult, kui keegi oleks minult seda veel mõned päevad tagasi küsinud, oleksin vastanud täiesti kindlalt, et ma pole mitte kunagi elus kogenud seksuaalset väärkohtlemist. Ja mul polnud isegi mitte kõige vähematki aimdust sellest, kuigi terapeudina tean, et mul olid kõik sümptomid olemas. Aga ma arvasin, et need tulid mu teistest lapsepõlve traumadest ja nii ei pannud ma seda pilti enda jaoks mitte kunagi kokku. Mõtlesin alati, et mul on elus väga vedanud, sest nii palju on tehtud igasuguseid lolluseid purjuspeaga ja mitte kunagi, pole mitte midagi juhtunud.

Meie alateadvus peidab ära kõik sellised kogemused selleks, et meil oleks võimalik edasi elada ja endaga hakkama saada. Aga see kogemus jätab meisse väga suure jälje ka siis, kui meil sellest mitte ühtegi teadlikku mälestust ei ole. Olen endaga tööd teinud palju aastaid ja 4 aastat sukeldusin oma alateadvuse sügavustesse, kuid mitte kordagi ei näidanud see trauma ennast mulle. Umbes 4o aastat oli see minu sees peidus olnud ja alles nüüd olin ta valmis minu seest nähtavale tulema. Olin kokku endaga juba umbes 20 aastat tööd teinud. Aga kuni siiani oli mul pinna all peidus suur ärevus ja mitmeid teised  käitumisemustrid, mis kuidagi laheneda ei tahtnud. Samuti oli mul suur kontrollivajadus, mis on ka üks nendest tunnustest, mille võib välja tuua, sest see on alati otseseltseotud lapsepõlves kogetud suure hirmu ja ellujäämise tasandiga.

Otsustasime laupäeval teha koos abikaasaga teatud tüüpi teraapiat, et vaadata sügavamale iseendasse ja mõista ka paremini teineteise traumasid. Kui olime teraapia protsessis juba mõnda aega  sees olnud, hakkasin järsku kogema enda sees meeletult suur paanikat, täielikku pimedust ja surmahirmu. Aga see oli nii lühike ja hetkeline kogemus, et kui ma tahtsin sinna sisse vaadata, siis see kadus. Mõni hetk hiljem tuli teadmine, et ma olen kogenud seksuaalset väärkohtlemist umbes 3-4 aastasena. Teadsin kohe, kust see kogemus tuli. Olin 3 aastasena olnud kuu aega üksinda laste nakkushaiglas. Ainus mälestus mis mul sellest kogemusest siiani oli, oli see, et nägin ema vahel läbi klaasi ja igakord, kui ta läks ära ja mind kaasa ei võtnud, oli mul suur paanika. Aga ma ei saanud haiglas olles temaga rääkida ja siiani ei olnud ma ema käest küsinud selle kogemuse kohta eriti palju.Kui ma nüüd siis ema käest küsisin, ütles ta, et tõepoolest, sai ta mind vaatamas käia nii, et me saime teineteist näha ainult läbi akna. Mulle kangastus kohe, et kui mind sealt akna juurest ära viidi, kogesin meeletut hirmu. Sain aru, et olin seal haiglas selle kuu ajaga saanudki mingi väga ebameeldiva kogemuse osaliseks. Minu ahistajaks oli meesterahvast lastearst. Ma ei näinud tema nägu aga nägin tema tumedaid halliseguseid lühikesi juukseid ja tema valget kittlit. Minu ees hakkas lahtirulluma kogu minu minevik, miks ma olen midagi teinud, miks ma olen teatud viisidel käitunud ja loomulikult, miks mu suhted meestega olid valdvalt väga toksilised. Minu vanematel polnud loomulikult õrna aimugi, sellest, mis minuga juhtus.

Hakkasin nägema, kuidas ma ei talu viha ja süüdistusi, sest nende väärkohtlemiste jooksul, olin neid saanud tunda. Mehed, kes mind väärkohtlesid süüditasid mind milleski (et ma olen nüüd selles, mis juhtub ise süüdi) ja ma sain tunda nende viha, sest ma sain nende käest karistada. Mille eest, seda ma ei tea. Tegelikult oli veel vähemalt üks korduv väärkohtlemine hiljem aga seda ma siia hetkel kirja ei pane, sest ma lihtsalt ei ole selleks veel valmis. Tahan ise sinna sügavamale sisse vaadata. Veel sain aru, et igakord, kui ma palun kellelgi midagi teha ja ta ei kuula mind, siis ma lähen täiesti endast välja sellepärast, et kui ma nendele meestele ütlesin, et ära tee, siis nad ei kuulanud mind ja ma kogen siin ja praegu uuesti seda meeletut hirmu, mida laps sellel hetkel kogeb. Kui ma räägin kellelegi ja ta ei usu mind, siis ma lähen samuti endast täiesti välja ja mulle peab viimane sõna jääma, sest ma tean, et ma üritasin kellelegi rääkida aga mind ei usutud ja see tähendas minu jaoks jälle seda hirmu. Ma olen kontrolliv ja domineeriv meestega, sest see on ainus viis, kuidas ma tunnen ennast nendega turvaliselt. Kui ma surun nad endast allapoole ja teen endast sõltuvaks, siis ma tunnen ennast turvaliselt. Turvatunne on minu üheks põhiprobleemiks. Vajan suurt autot ja pidevat kontrolli kõiges enda ümber, et ma tunneksin ennast turvalisena. Vajan olla nähtud ja kuuldud, võin intensiivne, sest see on minu trauma tagajärg. Ma ei suuda taluda autoriteeti ja seda, kui ma pean tegema seda, mida keegi teine käsib vastu  minu enda tahtmist. Mulle meeldib palju olla üksinda, rahus ja vaikuses, sest siis ma tunnen ennast turvaliselt. Ma skännin oma peas kõik asjad ette  läbi, et ma kunagi ei satuks enam mingisse ohuolukorda ja jätan sellepärast elus väga palju asju tegemata. Ma tunnen, et ma olen nagu kapsli sees, milles ma hoin ennast selleks, et mul oleks turvaline. Mulle ei meeldi kunagi minna kuskile kellegi teise autoga või sõita nii, et keegi teine on roolis. Mul peab olema alati vaba voli ja võimalus lahkuda, kui ma tunnen ennast ebamugavalt. Ma kaitsen ennast pidevalt ja kogu aeg, ka kõige lähedasemate inimeste eest. Tegelikult pole ma ilmselt kunagi kedagi endale päris lähedale lasknudki. Nii kaua, kui ma mäletan, olen ma vihanud haiglaid. Nendega seotud lõhnasid ja kogu seda keskkonda.

Aga tegelikult palju sellest, mida see trauma mulle kaasa tõi, olin suutnud juba aastatega ära lahendada. Need on vaid mõned asjad, mis veel olid alles jäänud. Olin aastatega lahti saanud sõltuvustest, suudan olla emotsionaalselt tasakaalus, ma ei tõmba kodus üles tülisid ja ma ei naudi enam üldse draamat. Minu praegune abikaasa on parim, kes mul on kunagi olnud ja meie suhe on hoopis teistsugune, kui minu eelmised suhted. Ma ei vaata enam teisi mehi ja ma ei ole kordagi mõlenud oma abikaasa petmisele. Ma ei valeta enam, olen alati aus ja minu shoppamise vajadus on kümneid kordi väiksem, kui see oli. Kõik need teemad suutsin enda jaoks ära lahendada enne, kui ma sain sellest traumast teadlikuks.

Ma saan täna aru, miks ma alustasin oma seksuaalsuhteid meestega väga varajases nooruses. Miks mul oli ülevoolav seksuaalsus, suur vajadus enda rahuldamiseks, huvi porno vastu ja loomulikult vanemad mehed. Oma esimest vahekorda kogesin endast 17 aastat vanema mehega ja minu esimene vahekord oli selline nagu ma oleks juba enne väga palju vahekorras olnud. Väga kiiresti aktiveerusid minus paljud sõltuvused, seks, alkohol ja narkootikumid. Pidutsesin lakkamatult, petsin kõiki oma partnereid ja olin emotsionaalselt täielik rusu. Minu suhted vanematega olid puberteedi eas eriti halvad ja 15 aastaselt läksin suhtesse 10 aastat vanema mehega, kes oli nii vaimselt, kui füüsiliselt vägivaldne. Vajasin pidevat meeste tähelepanu kogu aeg. Ja mind tõmbas väga kriminaalne maailm. Ja need on kõik märgid sellest, et mul oli all selline trauma. Kui ma kogesin oma esimest Yonimassaaži Tais, naisterapeudiga, siis kui ta avas mu ejakulatsiooni, siis minu seest voolas välja selline valu, et ma nutsin lohutamatult umbes pool tundi ja ma tundsin suurt valu, mis oli seotud meestega. Ja isegi siis, ei osanud ma seda pilti kokku panna.

Samuti olid mul noorena pidevad probleemid suguhaiguste ja tupepõletikega, mis näitab meie sees suurt häbi ja süütunnet. Mul olid korduvalt munasarjatsüstid, millega sattusin mitmeid kordi haiglasse ja ka operatsioonile. Need küll kadusid peale Yonimassaaži, kui ma sain suure valu endast välja lasta. Mul on olnud palju probleeme neerude ja põiega, mis näitab tugevat hirmu minu sees. Ja lisaks seljavalud. Selle teraapia kogemuse käigus hakkas mu selg uuesti tugevalt valutama, sest tundsin kogu seda koormat, mida ma endaga olen kaasas kandnud. Teadsin kogu aeg, et minu hääl on samuti trauma tagajärjel kinni läinud aga arvasin, et see oli hoopis teine trauma. Tegelikult ei olnud laulmine minu jaoks enam turvaline, sest see oli seotud ühega nendest meestest.

Ja muidugi minu ärevus. Ärkasin aastaid täiskasvanuna igal hommikul üles suure hirmuga ja pidin skanneerima oma ümbrust ja tuletama endale meelde, et mul ei ole vaja enam midagi karta. Arvasin samuti, et see hirm tuli minu tugevast konflikti tasandist vanematega. Selle hommikuse hirmu suutsin ma ära lahustada aga taustal oli siiski kogu aeg olemas see ärevus. Meie keha teab, et see kogemus on olemas. Meie meel peidab selle ära. Ja ärevus kaitseb selle kogemuse pinnale tulemise eest ja samal ajal annab märku, et see on seal olemas. Kõige raskemad kogemused on vaikuse ja mitte midagi tegemise hetked, sest siis hakkame kogema kas seda väga halba tunnet mida endaga kaasas kanname või siis hoopis on oht, et meie kogemus hakkab alateadvusest pinnale kerkima.

Trauma lõhub ära meie närvisüsteemi. Selle asemel, et olla lõdvestunud ja rahulikus seisundis, oleme me võitle ja põgene seisundis. Hirmul ja ärevad. Ning, et seda hirmu ja ärevust maandada, hakkame otsima erinevaid viise iseenda tuimestamiseks. Nagu ma enne kirjutasin, olid minul selleks seks, narokootikumid ja alkohol. On väheseid kohti, kus ma suutsin ennast tunda rahulikult ja truvaliselt. Ja nii nagu ütleb  püshholoog ja traumaterapeut Gabor Mate, enne, kui sa annad kellelegi hinnangu tema käitumise või sõltuvuste kohta, siis ära küsi, miks on sõltuvus, vaid küsi, kust tuleb valu.

Mul ei ole täna mitte kellegi suhtes etteheiteid ega süüdistusi.  Mõistsin ka, et pedofiilia ja seksuaalne väärkohtlemine on nagu nakkushaigus, iga ahistaja on olnud ise enne ahistatav. Naiste puhul see niimoodi edasi ei kandu tavaliselt aga võib. Edasi kandub see pigem läbi meeste. Ja oma kogemustest terapeudin võin samuti öelda, et need mehed, kes on biseksuaalsed või geid, on tihti kogenud samuti lapsepõlves seksuaalset väärkohtlemist.

Minu juurde on tulnud teraapiasse aastate jooksul palju sarnase kogemusega inimesi, nii mehi, kui naisi. Imestasin kogu aeg, et kuidas neid kogemusi on nii palju ja miks mulle nii palju selliseid kliente satub, sest ma ise ei oska selle kogemusega samastuda. Tegelikkuses tulid nad kõik minu juurde just sellepärast, et ma oskan nendega samastuda ideaalselt.

See kogemus oli rebinud mind tükkideks. See oli kärpinud mu tiivad. See on rikkunud ära väga paljusid suhteid teiste inimestega. Olen teinud asju, mille üle ma pole uhke.  Aga lõpuks olen ma sellest kogemusest teadlik ja nüüd saan ma enda jaoks luua muutust. Ma ei pea enam tundma, et ma olen vale ja paha. Ma saan lahti lasta süütundest kõikide nendes tegude ja käitumiste eest, mis ma olen teinud ja ma võin hakata sellest kapslist välja tulema. Mul on nüüd võimalus sellest kogemusest täielikult vabaks saada.

Kui palju on olemas täna veel neid naisi ja mehi, kes on sarnase kogemuse läbi käinud? Kui paljud neist ei mäleta seda kogemust samuti ja vajuvad sügavatesse enesehävituslikkudesse käitumistesse, sõltuvustesse või hoopis depressiooni. Kui paljud võtavad endalt sellepärast elu? Ja kui paljud saavad ise sellepärast ahistajateks. Nägin ka seda, et paljud ahistajad ise peale ahistamist kogevad meeletut süütunnet ja häbi ja hakkavad jooma või mingeid ained kasutama, et seda kõike endas tuimestada.

Muide üks asi, mis selle avastuse käigus veel üles tuli oli fakt, et kui lapsed või täiskasvanud kõnnivad varbad sissepoole, on nende puusapiirkonnas tugev trauma. Seal on peamiselt kaks varianti, kas seksuaaltrauma või siis märk füüsilisest karistamisest. Meie puusapiirkond ja seal asuv lihas psoaas, talletab kõik need kogemused endasse. Ja kui inimesel on puusapiirkond väga kinni ja kõva, siis ongi sealt näha, et see inimene on kogenud tugevat traumat ning seepärast käib ta ka varbad sissepoole.

Nüüd, kus teraapiast on juba mõnda aega möödas, märkan muutuseid enda sees. Mul ei tule enam sees üles viha, kui mu laps mind lööb või hammustab. Minu kontrollivajadus on muutumas, võin lihtsamini lasta asjadel olla. Minu telefonis olemise aeg on vähenenud üle poole. Minu sees on mingi uus kergus. Sellepärast on tervenemiseks väga vaja mõista seda, mis meiega on juhtunud, et saaksime need kogemused enda sees ära tervendada.

Ja kui keegi tuleb mulle täna ütlema, et kurjust pole olemas ja ei ole olemas ei head ega halba suures pildis, siis ma ütlen neile täna julgelt, et nad ei tea millest nad räägivad. Maailmas väärkoheldakse igal aastal miljoneid lapsi. Ja see on kurjus,  see on halb. Ja kes ütleb, et see on karma, siis 3 aastane laps ei tea karmast mitte midagi. Oletame, et ma olin eelmisest elus mees, kes saadeti süsteemi poolt sõtta ja selleks, et ise ellujääda pidin ma teisi tapma. Ja selles elus lubab see karma nüüd mulle lapsena anda sellise kogemuse. Ainult kurjuse egiidi all oleval ajastul saavad sellised asjad juhtuda. Kurjus kannab edasi kurjust. Inimene, kellele on haiget tehtud, teeb seda ka teistele. Nii, et kui üks laps tapab siili või varese või veel hullem teise inimese, siis ma küsiksin kohe, et mis on juhtunud selle lapsega. Ja usu mind, see pole midagi ilusat. Viha, mis meie sees elab, elab just tänu sellistele kogemustele. Ja kui me anname kellelelegi hinnanguid selle suhtes, milline ta on, siis ma küsiksin, et kas sina tead tema lugu ja seda kust ta tuleb?

Nii lihtne on hukkamõista aga palju raskem on mõista.

Armastusega,

Katrin