Eelmisel nädalal kutsus Dali mind oma insta minipodcasti, et küsida minult seda, mis on minu jaoks õnn. Minu jaoks on sellele lihtne vastus, õnn on vabadus. Aga vabadusest on meil tõenäoliselt palju erinevaid arusaamasid. 20ndates ja 30ndates eluaastates on tähendas vabadus minu jaoks kindlasti palju raha, sest see annab sulle tunde, et sa oled vaba. Kuid tegelikkuses annab raha võimaluse kogeda ainult ühte tüüpi vabadust – vabadust materiaalses ja välises maailmas. Tunnen väga paljusid inimesi, kellel on palju raha aga ainus, mida see raha neile võimaldab, on põgendeda ise enda eest lugematutel erinevatel viisidel. Nende inimeste jaoks, ma isegi ütleksin, viib raha neid kaugemale vabadusest, sest nad ei otsi vabanemist ja rahulolu enda seest, vaid väljastpoolt. Kui me tunneme ennast halvasti, siis on ju lihtne seda tunnet summutada ühe prae või kokteiliga või osta endale midagi ilusat. Selline kogemus annab meile aga ainult hetkelise õnnetunde, mis peagi kaob, ning ainus, mis naudinguhetkest järgi jääb, on ikka see tühjus ja valu, mis on kandvaks tundeks nende elus.
Ehk minu jaoks on õnn see, kui ma ei vaja raha, asju, olukordi ega inimesi selleks, et enda eest põgeneda. Sest siis alles saabub tõeline vabadus. Kui ma ärkan igal hommikul raskustundega enda sees, siis see ei ole vabadus, vaid vangla, mille vangivalvur ma ise olen. Peamiselt oleme me vangis oma lapsepõlves kogetud armastuse ja turvatunde puudumises, mille vastandina tunneme ennast üksikuna ja eraldatuses (isegi siis, kui me oleme suhtes) ja elu ei ole meie jaoks turvaline. Nii nagu ma kirjutasin oma eelmises artikklis, loob meie alateadvus meile jätkuvalt seda reaalsust, millega me valdavalt kokkupuutume oma esimestel eluaastatel. See on meie programmeerimise aeg ja sealt edasi on programm valmis, ning selle muutmiseks peame ettevõtma suuri samme, et leida enda jaoks sobivad viisid, kuidas lapsepõlves kinnistunud reaalsustaju muutma hakata. Lisaks panevad meie lapsepõlve kogemused meie silme ette filtrid, läbi mille me edaspidi elu kogeme. Kui oleme palju haiget saanud, ei suuda me usaldada ja vaatame läbi selle filtri igat inimest, kes meie ellu saabub. Isegi siis, kui nad tegelikkuses on usaldusväärsed, ei luba meie sisemus neid usaldada, sest meie kogemused siiani tõestavad vastupidist, et maailm ei ole turvaline koht ja teised inimesed ei ole turvalised. Ja nii ei saa me ka kunagi olla õnnelikud, sest see, mida me kõige enam vajame ja soovime, ehk armastus ja turvatunne jääb meile kättesaamatuks. Ning mitte ükski summa raha ei suuda seda meile kompenseerida. Tõepoolest raha annab võimaluse liikuda tervenemise teekonnale, kuid paljud valivad siiski selle tee, kus rahaga oma valu summutada.
Ka mina käisin seda teekonda pikalt ja kogu raha, mis minu ellu voolas läks sellesse üüratusse tühja auku, mis mu sees oli. See auk neelas lõputult. See neelas raha, teisi inimesi, asju, toitu, alkoholi, narkootikume ja kogemusi. Kuni ühel hetkel ma olin sellises kohas, kus ma tundsin, et nii enam edasi ei saa. Ja siis hakkasin ma otsima seda teekonda, kuidas lahustada seda tühjust ja valu, mis oli minu sees. Ning 9 aastat tagasi algas minu jaoks rännak ja teekond, läbi mille ma olen seljataha jätnud suure osa sellest valust ja tühjusest. Ma ei ole täna täiuslik ega ilma valuta aga iga aastaga liigun sellele kohale järjest lähemale. Minu teekond läbi omaenda haavade on mind viinud ka avastama universumi avarustesse, et mõista seda, miks meie elud on siin täna sellised nagu nad on. Ja otsida erinevad võimalusi, kuidas kannatuste programmidest välja liikuda.
Sellel teekonnal olen ma avastanud nii mõndagi. Näiteks seda, kui suure trauma tekitab meile peale sündi nabanööri kohene läbilõikamine ja meie eraldamine platsentast. See pole lihtsalt üks tomp, mis aitab meil üsas ellujääda, vaid väga oluline osa meist. Ja sellest eraldamine peab olema loomulik aega võttev protsess, mis annab meile võimaluse siseneda siia ilma koos turvatundega. Lisaks vajame me ühendust loodusega. Meie platsentad tuleks matta meie sünnikodu hoovi ja istudada selle peale tammepuu. See annab signaali ka emakesele Maale, et me oleme siia saabunud, ning annab meile “õiguse” maisele elule. Me ei ripu enam õhus, vaid oleme ühendanud ennast selle planeediga, mis on inimkonna kollektiivteadvus.
Tahaksin teiega jagada siinkohal ühte oma kogemust, kus tundsin ühte kõige võimsamat õnnetunnet, mida ma kunagi elus kogenud olen. 2010 aasta suvel tekkis mul võimalus koos oma armsate sõpradega minna ühele sellisele ägedale sündmusele, mille nimeks oli Ting. Ting on põhjamaade hõimude kogunemine, mis kestab suvisest pööripäevast täpselt kuu aega. Selle kuu ajajooksul elavad inimesed ühes kaunis looduskohas kuu aega järjest elu, mis on kantud lihtsusest, loodusest ja ühendusest. See koht on tavaliselt sellises looduslikus kohas, kus nii metsa, kui ka mõni veekogu. Selleks kuuks ajaks ehitatakse sinna üles üks mõnus olemine, on köögiosa, kus tehakse süüa ja einestatakse koos kaks korda päevas ümber lõkketule. On saun, mis ehitatud veekogu äärde ja on tipid ehk indiaanitelgid, kus on võimalik teha erinevaid koosolemisi. Meie koduks olid telgid. Kõik olid vabad tegema igas hetkes seda, mida nad parajasti soovisid. Sa võisid magada seni, kuni sinu hing seda ihaldas. Sa võisid valida sellel päeval teha mitte midagi või osaleda köögitoimkonnas või aidata puid koguda lõkke jaoks. Soovikorral võisid läbi viia mõnda töötuba ühes tipitelgis. Võisid puu alla istuda kitarriga ja hakata laulma, ning varsti oli sinu ümber terve ring inimesi, kes kõik koos sinuga laulsid. Võisid pidada lõputuid vestluseid inimestega, keda sa kunagi näinud polnud enne, istudes näiteks alasti liival. Süüa sai kaks korda päevas ja mingit kellaaega ühelgi söögikorral polnud. Söögiaegadel lauldi koos laule, tehti jagamisi ja jutustamisi. Sööki tehti nii, et ka toortoitlastel ja laus veganitel oli oma toit olemas. Toiduks oli muidu puhas kohapeal valmistatud värske taimetoit. Raha korjamine käis peale igat söögikorda, kus pandi ringi käima müts, millesse said panna oma panuse. Mina vist panin sellel ajal päevas 5 eurot. Aga samas võis ka raha mitte panna, kui sul seda ei olnud. Kõik voolas vabalt ja piiranguteta. Meil polnud kella ega elektrit. See tähendas, et meil polnud ka telefone. Wc-s käidi metsas, kuhu olid kaevatud selleks spetsiaalsed kraavid. Pärast Tingi lõppemist, taastatati loodus alati täpselt selliseks, nagu see oli enne inimeste sinna saabumist. Ehk midagi ei jäeta endast maha ega kahjustata loodust. Mina sain seal sellel ajal kahjuks olla ainult nädal aega. Tutvusin seal paljude toredate inimestega, kellest hiljem said head sõbrad. Aga sellist õnnetunnet, nagu ma kogesin peale nädalat aega seal olemist, ei olnud ma oma elus veel kunagi kogenud. Sul polnud ühtegi muret ega kohustust. Sa olid kogu aeg ümbritsetud imelisest inimestest ja kui sa soovisid võisid minna ja olla iseenda ja loodusega ka üksinda. Viimasel päeval lahkudes, ütlesin jagamiseringis ka seda, et minus on täna nii palju armastust ja tänutunnet, et see voolab lihtsalt üle ääre. Ja see armastus ei olnud seotud mitte ühegi teise inimesega, vaid see oli sügav ühendus looduse, iseenda ja teiste inimestega. Sest müra ei olnud.
Seega, kui me soovime täna liikuda lähemale õnnele, siis me peame otsima õnne selle kõige ehedamas tähenduses. Inimene on ülesehitatud teatud viisidel, ning selleks, et tunda ennast õnnelikuna on vaja liikuda tagasi meie loomuliku olemuse juurde. Mõtlesin ühel päeval kõikide nende instagrami influenceritele, kes reklaamivad vabadust läbi finantsvabaduse, sest siis saab ringi reisida ja osta kõike, mida hing ihaldab. Aga mis saab siis, kui ühel hetkel näiteks kukub kokku rahandussüsteem või krüptomaailm. Siis on need influencerid hetkega vaesed, sest tõeline rikkus ja vabadus peitub meie oskuses ehitada üles elu, mis ei vaja enda eest põgenemist ega vaja raha. Raha võib olla aga, kui sul on palju raha ja sa ei lood endale elu, kus sa vajad üha enam ja enam raha, siis on see lihtsalt üks järgmine lõks ja vangla. Iseeneselegi mõistmata “teenivad nad raha” edasi ja tegelikkuses on nende vabadus ainult illusioon.
Mis on siis õnn ja vabadus minu jaoks? See, kui ma ei kanna endas enam valu, tühjust ja eraldatust. Kui ma ei pea “teenima raha ” selleks, et tunda neid üürikesi õnnehetki. Kui mul on kodu, mis kuulub mulle ja oskused ning võimalused kasvatada omale puhast toitu. Kui ma saan ärgata siis, kui mu keha on selleks valmis ja kui mul on aega olla olemas oma lähedaste ja sõprade jaoks. Kui ma saan kasvatada ise oma lapsi ja ei pea neid riigile kaelast ära anda, sest mul pole nende jaoks aega, sest ma teenin raha, et oma lastele võimaldada “õnnelikku” lapsepõlve, kus tegelikkuses on õnnest asi kaugel. Olen õnnelik siis, kui elu pole kohustuste ja stressi jada, mis viib meid aina kaugemale iseendast. See ärevus, mis meie sees võimust võtab, ei saa kunagi täielikult summutatud, kui me ei liigu tagasi sellise elu suunas. Tõeline õnn peitub lihtsates asjades ja elu lihtsuses.
Armastusega,
Katrin
Augustis alustan ka uue terapeudi koolitusega, kus võtamegi suunaks need teemad, kuidas liikuda lähemale iseendale ja kuidas mõista ennast paremini ning leida üles see tõeline õnn enda seest. Nagu ikka saab märtsis liituda soodushinnaga!
