Kui ma 5 aastat tagasi hakkasin oma tulevase abikaasaga lähedamalt suhtlema, siis minu armas sõbranna ütles, et sellest mehest võib saada väga hea mees ühel päeval kellelegi. Sellel ajal me veel suhtes ei olnud, kuid hakkasime vaikselt teineteist tundma õppima. Kuna tema elas Hollandis ja mina Eestis, siis tahtsin seekord võtta seda suhet võimalikult rahulikult ning võtta tõesti aega selleks, et teineteist tundma õppida. Erinevates riikides elamine andis meile selle ruumi ja võimaluse, et saime teineteist tundma õppida, olles füüsiliselt teineteisest eemal. Samuti otsustasin, et ma ei rutta seekord voodisse, sest, kui see ühendus juba on loodud, siis naisena ei suuda me enam mõelda selge peaga. Me anname liiga suure ruumi kirele, mis alati ei pruugi meid viia sinna, kuhu me tegelikult sooviksime. Minu arvates on üks suuremaid suhete ebaõnnestumise põhjuseid just see, et me ei võta endale aega teineteist tõeliselt tundma õppida.
Nii me siis suhtlesime mõned kuud ja umbes 5 kuud hiljem pani elu meid sellisesse olukorda, kus me siiski pidime kokku kolima. Minu abikaasa tuli Eestisse elama ja nii meist saigi paar. Aga eraldi oldud kuud olid andun mulle täpselt selle aja, mida ma soovisin, et näha, kes on see mees, kes seekord oli minu südame võitnud. Olin oma suhte esimesel aastal täielikus hämmingus. Ma ei olnud kunagi kogenud nii head suhet ja nii head meest. Tundsin, et ta oskab mind armastada just täpselt nii, nagu mina seda vajan. Ta oli lahke, armastav, rahulik ja tolerantne. Meil ei olnud terve aasta otsa mitte ühtegi tüli ega arusaamatust. Minu armastus ja usaldus kasvas tema suhtes nii palju, et ma suutsin isegi lõdvestuda sellesse kohta, et ma soovisin saada jälle emaks. See oli olnud teema, mille olin enda jaoks täielikult sulgenud, sest ma lihtsalt ei usaldanud mehi enam üldse. Minu kogemus oma suuremate laste ja nendega isaga oli olnud väga raske ja seetõttu ei soovinud ma enam ei endale, ega ka ühelegi lapsele sellist kogemust. Kuid seekord tundsin, et kõik oli teisiti. Olin koos mehega, kes suutis mind kanda. See oli midagi, mida ma enne kogenud polnud. Olin ise teinud 4 aastat tööd oma mineviku ja traumadega ja olin juba palju paremas kohas. Nägin, kuidas töö endaga on viljakandnud ja tõepoolest saan kogeda suhet, millest olin unistanud. Olin enne alati suhetes olnud “pahade poistega” aga minu abikaasa ei olnu paha poiss. Ta on südamest hea mees, kes on lojaalne ja toetav ja kellega ma saan alati kõigest rääkida. Või vähemalt oli see nii meie esimesed suhte aastad.
Teisel aastal hakkas meie suhte dünaamika muutuma, sest meie juurde kolis elama lisaks minu lastele ka minu abikaasa 18 aastane poeg, kes oli suurtes raskustes iseendaga. Selleks ajaks olime kolinud juba Hollandisse elama ja meie elu oli väga palju muutunud. Meie suhtesse hakkasid tekkima tülid just laste teemadel. Aga suures pildis olin ma ikkagi väga õnnelik ja oma suhtega rahul. Armastasin oma abikaasat väga ja mulle meeldis meie elu.
Väga keeruliseks aga hakkas minema meie suhe siis, kui sündis meie tütar. Minul oli alguses aega ainult lapse jaoks, sest ma sain vaevu hetki, kus dušhi all käia või puhata. Laps sõi öösel kogu esimese eluaasta iga 1,5-2h tagant ja magas kuni 8nda elukuu lõpuni ainult minu süles. Mul ei olnud ruumi mitte kellegi ega mitte millegi jaoks. Ja minu abikaasa hakkas päev päevalt muutuma. Ta polnu enam nii kannatlik, ta oli pahur, trotsi täis ja vihastas kergesti. Temas tõusis esile kriitika ja vingumine. Ta solvus kergesti ja oli minu vastu sõnades tihti agressivne. Ma ei saanud aru, mis toimub. Minu jaoks oli see aeg, kus ma vajasin kõige enam tema tuge aga tema hakkas käituma täiesti vastupidiselt.
Kõige suurem kriisi koht, nagu paljudel paaridel tekkis siis, kui laps oli umbes 1,5 aastane. Siis hakkasin juba esimest korda mõtlema, et äkki peaks hoopis lahku minema. Meie lähedus ja teineteise mõistmine oli kadunud. Me tülitsesime tihti ja tülid tekkisid juba väga tühistest asjadest. Proovisime minna ka teraapiasse aga see meie jaoks sellel hetkel ei toiminud. Minu ja mu abikaasa sees oli olemas tugev soov siiski koos olla. Meil oli imeline tütar ja me mõlemad teadsime, et armastame teineteist väga ning ei soovi jälle minna lahku ja alustada oma elu uuesti kellegi teisega. Soovisime, et meie tütar saaks kogeda ema ja isa, kes on koos harmoonilises suhtes.
Mina sukeldusin sügavale iseendasse ja hakkasin nägema teed sellest kriisist välja. Hakkasin lausa unes saama juhatust, kuidas saab paarina hakata teineteist toetades koos tervenema. Töötasin välja oma paariteraapia meetodi ja hakkasime seda koos läbitöötama. Meis mõlemas tekkis lõdvestus ja saime hakata teineteist jälle kuulama ja mõistma. Minu abikaasa oli aastaid mulle tülide käigus üritanud midagi öelda aga mulle ei olnud see sõnum kordagi kohale jõudnud, sest viis millega ta seda ütles, käivitas minu haava ja seega ei olnud ma seda võimeline vastuvõtma. Aga minu Teadliku Seksuaalsuse Terapeudi grupis, mainis üks koolitusel osaleja ühte raamatut. See raamat jäi mulle kõrvu, kuid kohe ma seda endale ostma ei tormanud. Ühel päeval hakkas see raamat siiski minu peas uuesti endast märku andma. Selle raamatu pealkiri on “Julgus Alistuda”, autoriks Laura Doyle. Kuna raamatut oli võimalik osta ainult e-raamatuna, siis seda ma seekord ka tegin, kuigi muidu armastan ma raamatuid, mida saab käes hoida. Juba esimesed 50 lehekülge lõid mind pahviks. Appi, ma olen ise oma mehest teinud selle jonniva, vihase poisi, kes mulle nii väga enam üldse ei meeldi. Ja tegelikult ma ju tean kõike seda ja ise räägin, et me naistena võtame ära võimaluse oma mehelt olla mees, võttes tal piltlikult öeldes “munad maha”. Just, mina kontrollifriigina, olin sellest imelisest mehest teinud enam mitte nii imelise mehe. Selles raamatus kirjeldab autor ka veel naisi, kes on suhtes alati “kohvrid pakituna”, kes on pidevalt kohas, kus ta arvab, et kui suhe ei toimi, siis kuskil on kindlasti mees, kes suudab ta õnnelikuks teha. Just, mina olin alati see naine. Selles suhtes küll mitte nii palju aga eelmistest suhetes kindlasti. Arvasin kogu aeg, et mina olen hea naine aga olin jälle valinud halva mehe.
Olen oma eelnevates artikklitest kirjutanud, et minu jaoks ei ole mehed olnud kunagi turvalised, sest ma ei ole saanud kogeda turvalist isa oma elus ja see on seadnud vundamendi minu suhtele meestega. Ja nii nagu Laura Doyle oma raamatus kirjutab, võtan mina suhtes kontrolli täielikult enda kätte, sest ma ei usalda, et keegi teine võib mulle anda seda, mida ma vajan. Ja nii tegin ma ka seekord. Võtsin kogu ruumi meie suhtes üle ja võtsin vastutuse absoluutselt kõige eest meie elus. Abikaasa küll vastutas raha koju toomise eest aga kontroll raha eest oli minu käes. Ja mina vaatasin kogu aeg, et mul oleks alati hea olla. Unustades, et minu kõrval on teine inimene ja ka temal on vajadused. Tundsin ennast suhtes laps-e-vanemana, nagu ka raamatus kirjas. See oli üks asi, mida ma ka mehele kurtsin, et mul on nii palju kohustusi ja ma olen kõigile nagu ema. Kuid ma jätsin märkamata selle fakti, et ma ise lõin seda oma kontrolliga ning võtsin ome mehelt ära võimaluse olla mees.
Minu abikaasa hakkas tundma, et tal pole meie kodus ega suhtes enam kohta. Et tema vajadused ei ole olulised ja, et ta pole kuuldud ega nähtud. Ja nii hakkas ta mind süüdistama. Mina omakorda olin haavunud, sest tundsin, et ma ju annan endast kõik, et hoolitseda kogu meie elu eest ja kanda kogu koormat enda õlgadel. Ma olen oma elu pidanud elama naisena, kes peamiselt kantud mehelikust energiast. Ma ei ole kunagi tundun turvalist kohta, kus ma saaksin lõdvestuda naiseks olemisse. Me tihti naistena arvame, et enne peab tulema see mees ja siis me saame naiseks olemisse lõdvestuda aga tegelikult peame me ise lõdvestuma naiseks olemisse ja siis saab meie mees saada selleks meheks, kes seda meile võimaldab. Mehelikus energias naine on katkine naine, kes on kasvandu tugevaks, sest ta on pidanud alati ise hakkama saama. Lapsepõlves on ta kogenud pigem valu ja hülgamist, alandust, emotsinaalset- ja/või füüsilist vägivalda. Tal ei ole olnud armastavat ja turvalist isa ning tema suhted meestega on seetõttu alati täis kannatusi. Selline naine kasvatab endale ümber mehelikuenergia kilbi ja käib nii läbi elu suhtest suhtesse, mitte kunagi saades päriselt õnnelikuks.
Olen täna väga tänulik, et minu kõrval on siiski selline mees, kes ei andnud alla ja kes suutis kohale jääda ka siis, kui suhe läks väga raskeks. Ja nii mee koos kulgeme, õppides, kuidas hoida ruumi teineteise haavadele ja kuidas läbi selle hakata looma muutust iseendas ja meie paarisuhtes. Mina õpin lahti laskma kontrollist, kritiseerimisest ja targutamisest ning usaldama oma meest. Tema õpib oma tundeid paremini väljendama ja küsima seda, mida ta parajasti vajab ilma süüdistamata.
Esinesin hiljuti Tantrafestivalil, kus ma tegin minitöötoa paaridele oma uue veebikursuse “7 Sammu Harmoonilise Suhteni” põhjal. Tõin selles töötoas näite meie elust, kuidas me suhtes hakkame teineteistest eemalduma läbi väikeste asjade. Minu abikaasa teeb väga hästi süüa. Aga ta paneb minu jaoks toidule väga vähe soola. Nii, et igakord, kui ma istun sööma, siis ma esialgu ütlesin, et pane palun rohkem soola, toit on mage. Peale 5ndat korda ütlemist, hakkasin ma juba seda ütlema nõudval viisil, sest minu jaoks käivitus minu sees haav, mis ütles mulle, et ma pole piisavalt oluline oma abikaasa jaoks, et ta mind kuuleks. Ma jätsin täiesti tähelepanuta selle, et ta tegi mulle maitsva söögi. Tegelikult ei ole see sool ju mingi probleem. Ma võin alati võtta ja lisada toidule soola aga kuna mul on seal haav, siis see hakkab väljenduma rünnakuna abikaasa suunas. Abikaasa aga ei tahtnud enam süüa teha, sest ta tundis, et ta saab kriitikat kohas, kus ta on just teinud midagi head. Mu abikaasa koristas alati enne ka meie kodu, ilma, et ma oleksin pidanud midagi ütlema. Enam ta seda väga ei tee, sest igakord, kui ma siis koju tulin, hakkasin ma norima nende asjade kallal, mis tal oli tegemata. Minu ego maskid: kriitik ja kontrollija on peaaegu alati kohal. Ja nii hävitan ma meie suhtes kõike seda, mis on hea ja ilus.
Kui sa oled naine ja tunned ennast selles loos ära, siis mine ja osta või laenuta endale raamat “Julgus Alistuda”. E-raamatuna saad seda Apollost ja Amazonis on ta inglise keeles pealkirjaga “Surrenderd Wife”. Kui Sa oled mees ja tahad seda raamatut oma naisele kinkida, siis ole kindel selles, et ta on valmis seda tegelikult ka lugema.
Ma usun siiani, et peaaegu igas suhtes on potentsiaal tervenemiseks ja just selleks, et seda teha koos. Kui Sind see teekond kõnetab, siis ka mina saan Sulle siin abiks olla läbi paariteraapia seansside. Lahkuminek peaks olema suhtes kõige viimane lahendus. Enne võiks proovida kõiki muid võimalusi. Peaaegu igas suhtes on olemas see potentsiaal, saada väga heaks ja harmooniliseks paarisuhteks.
Vaata ka “Ava Oma Silmad” Podcasti uut osa, kus me räägime paari- ja suhteterapeudi Küllike Lillestikuga traumast ja selles mõjust meie elule ja suhetele. Järgmisel nädalal kirjutangi ma ka sellest teemast, kuidas hoida suhtes ruumi teineteise traumadele. Podcasti leiad Youtubes Spotifys ja Apple Podcastis. Youtube video leiad siit:
Ilusat jätkuvat suve Sulle Armas!
Armastusega,
Katrin
Kui Sul on soov endaga sügavamalt tööd teha, siis suve lõpus on mul algamas 2 kursust:
Teadliku Seksuaalsuse Terapeudi Koolitus, mille kohta saad rohkem lugeda siit:
7 Sammu Harmoonilise Suhteni, mille kohta saad lugeda siit:
https://katrinlucas.com/7-sammu-harmoonilise-suhteni/
Lisaks on mul hiljuti ilmunud esimene eestikeelne juhendatud meditatsioonidega äp: PuhasValgus Meditatsioonid. Meditatsioonide kirjeldused leiad minu kodulehelt:
