EST
ENG

pexels-trung-nguyen-5108999

Kuidas teha suhtes ruumi teineteise traumadele

Olen oma teekonnal terapeudina ja ka oma isiklikes suhetes jõudnud arusaamisele, et peaaegu igaüks meist tuleb täiskasvanu ikka traumaga lapsepõlvest. Ja kuna meie paarisuhted on meie suurimad õpetajad ja parimad peeglid, siis peae suhte algusfaasi, hakkavad meie traumad tulema nähtavale. Inimese valukehad käivituvad, hakatakse reageerima partneri ütlemistele ja tegudele, ning suurem osa suhteid satub siiski üsna pea kriisi. Eriti tugevalt tulevad traumad pinnale siis, kui perekonda sünnib laps. Laps käivitab mõlemas vanemas tugeva traumade aktivatsiooni, et teha need nähtavaks ja läbi selle luua võimalus tervenemiseks. Aga kuna me oleme nõus tegeme peaaegu ükskõik mida, et valu mitte tunda ja oleme õppinud selgeks erinevad toimimiseviisid selleks, et valu vältida, ei tekita meis ka positiivset reaktsiooni partner, kes oma olemusega kogu meie valu nähtavaks teeb ja meie haavadele soola raputab.

Alustame ehk kõigepealt sellega, et mis on trauma. Kui sa vaatasid ühte  “Ava Oma Simad” Podcasti eelmistest episoodidest, kus ma vestlesin terapeudi Küllike Lillestikuga, siis sa ehk juba kuulsid, millised võivad olla erinevad traumaliigid. Näiteks on olemas kollektiivne trauma ja arengu trauma jne. Aga täna tahaksin ma spesifitseerida traumad natuke kitsamalt ja lahterdada nad kaheks. Nimetame neid siis näiteks suur trauma (ST) ja väike trauma (VT).

ST ehk suur trauma on kogemus, kus on olnud kas ühekordne või mingi korduv väga suur sündmus, mis lapse jaoks on põhjustanud väljakannatamatut, tihti füüsilist ja vaimset valu. Inimene, kes sellist traumat on lapsena kogenud, kogeb tihti järgmiseid sümptome: unehäired ja keskendumisraskused, hüpervalvsus, üliaktiivne meel, kontrollimatud vihapursked, erinevate olukordade ja kohtade, samuti inimeste vältimine, tujukõikumised, depressioon, ärevus, pidev stress, suutmatus oma emotsioonidega toime tulla, luupainajad, mälestused, seedeprobleemid, erinevad tervisehäired. Tegelikult võib siin olla veel erinevaid sümptomeid ja see, mida ma tihti oma klientidega näen, on see, et neil on mingisugune ST aga nad ei mäleta seda, mis nendega on juhtunud, sest nende alateadvusesse on see kogemus ära peidetud, sest see on liiga valus, et seda mäletada. Et sellel inimesel on trauma, saab aru sellest, et tal on eelpool nimetatud sümptomid ja, et ta ei mäleta palju oma lapsepõlvest. Selle inimese tunnuseks on ka pidev kontroll, tunne, et elu juhtub temaga, mitte tema ei juhi oma elu. See inimene, kipub minema ohvrirolli ja süüdistama teisi.

VT ehk väikest traumat on kogenud umbes 75% elanikkonnast. See viib tavaliselt kompleksse traumajärgse stressihäireni, kus inimene on kogenud korduvat pikaajalist traumat, mis omakorda toob inimesele umbes 60 erinevat negatiivset iseloomujoont. Selline inimene tunneb pidevat hirmu ja tunneb, et elu on ebaturvaline. Kuigi samad tunnused on ka inimestel, kellel on ST. Lisaks võivad olla tal järgmised sümptomid: madal enesehinnang, depressioon, ärevus, vihahood, usalduse probleemid, autoriteedi probleemid, kontrollivajadus. Kannab maske: prefektsionist, tahab teistele meeldida, ei oska öelda ei, puuduvad terved piirid, manipuleerib, ADHD. Siin nimekirjas võib olla samuti veel teisi sümptomeid, nimetasin siin üles olulisemad.

Trauma on filter, läbi mille me kogeme ümbritsevat maailma. Traumat saab veel liigitada mitmeks erinevaks liigiks ja samuti on võimalik, et inimesel on kompleks trauma. Igasugune trauma mõjutab tugevalt inimese närvisüsteemi. Kompleks trauma tekib inimesel tavaliselt siis, kui ta kogeb traumaatilis sündmusi korduvalt pikema aja jooksul. Kompleks trauma muudab täielikult sinu tunnetust iseendast, teeb väga raskeks kontrollida oma emotsioone ja nendel inimestel on väga keeruline olla lähisuhtes.

Paarisuhetes kehtib tihti reegel, et sarnane tõmbab sarnast ja seega on tihti suhetes koos inimesed, kellel on siis mõlemal ST või inimesed, kelle on VT või on ühel ST ja teisel VT. Igaljuhul on mõlemad haavadega, mida inimene suhte algusfaasis kiivalt varjata üriab, kuid ühel hetkel see lihtsalt pole enam võimalik. Mis on siis need võimalused, mis aitaksid suhtes toime tulla teineteise haavadega ja toetada teineteist selles protsessis.

Kui mõlemad on suhtes teadlikud ja on valmis oma kogemuse eest vastutuse võtma, on see teekond kindlasti kordades lihtsam, kui siis, kui valmisolek selleks protsessiks on ainult ühes paarilises. Ja loomulikult ei taga see kindlat edu, kui valmisolek on mõlemas, sest tihti saab takistuseks see koht, kus peab väga sügavast valust läbi minema ning selle uuesti kogemiseks, ei pruugi igaüks valmis olla.

Kui me aga mõlemad oleme valmis endasse vaatama, siis esimene asi, mida võiks teha, on enda jaoks esialgu kirja panna oma haavad, nii palju, kui sa neid teadvustad. Peale seda oleks hea paarilisega maha istuda ja mõlemad saaksid jagada oma raskeid kohti. Samuti, kui on mõistmine, siis jagada seda, millistel viisidel valu meid käituma paneb. Toon näite: “Näiteks igakord, kui minul on valus ja paha olla, hakkan otsima kedagi, keda selles süüdistada aga tegelikkuses ei oska ma oma valuga toime tulla ja seda tervel viisil väljendada. Ma ei tea ka seda, kust abi otsida”. See võib siis olla üks viis enese väljenduseks.

Kui need kohad ükshaaval läbi käia, siis järgmine osa võiks olla alguses enda jaoks kirja panna selle, mida ma vajaksin, et ma saaksin oma valuga nendel hetkedel paremini hakkama. Tavaliselt on nii, et kui üks partner siis näiteks hakkab süüdistama, siis automaatselt käivitub ka teise partneri haav ja mõlema valukeha on aktiveeritud, ning siis tekib tüli. Siinkohal oleks hea kasutada näiteks kognitiivse teraapia tööriista ja leppida kokku turvasõna, et kui hakkab kiskuma tüliks, siis kui üks partneritest seda kasutab, peavad mõlemad seda austama ja aja mahavõtma. Siis tehakse paus, lastakse intensiivsusel vaibuda ja tuleks üritada uuesti antud teemat arutada. Aga esmane oleks see, et sellel hetkel, kui meis tõuseb ärevus, rahutus, frustratsioon, valu, et me õpiksime seda turvalisel viisil väljendama, ning küsima seda, mida ma sellel hetkel päriselt vajan. On hästi oluline, et me suhtes pidevalt oma emotsionaalset solgipange ei tühjendaks oma partneri kaela. Meie valu on suuresti pärit meie lapsepõlvest ja harva on meie partner selle eest vastutav. Kuigi loomulikult, kui su partner teeb sulle sihilikult füüsiliselt või vaimselt haiget, siis on ta sellel hetkel valu põhjustajaks aga haiget teevad teisele ainult need inimesed, kes ise oma valuga hakkama ei saa.

Meie paarisuhetes saab suurimaks proovikivis just see, et pinnale hakkavad kerkima nii haavad, kui ka saamata jäänud vajadused, mida lapsepõlves kogesime, ning alateadlikult hakkame me suhtes neid ootama oma partnerilt, ilma, et me seda väljendaksime. Kui me aga ei saa soovitut, siis me õpime tavaliselt kas manipuleerima või hakkame üles kiskuma nendes kohtades tülisid. Tehes aga oma haavad partnerile teha nähtavaks, täiesti ausalt ja analüüsida, et mida ma tegelikult vajan nendel hetkedel või üldse suhtes, siis on võimalik koos liikuda suurema mõistmiseni. Laseme valgust oma pimedusele ja hakkame endale ausalt otsa vaatama. Ainult nii saame me edasi harmoonilisema eksistentsini liikuda. Ehk nagu artikkli alguses öeldud: teeme ruumi teineteise traumadele. Selle asemel, et olla kaitses ja kinni iseenda sees, võime valida avatuse ja lasta oma kilbil maha kukkuda. Nii on teisel samuti meid kergem näha ja mõista. Mida suurem on olnud sinu partneri trauma, seda suuremat mõistmis ja toetust ta tegelikult vajab. Aga tänu meie enda traumadele ei oska me seda neil tihti anda. Ja, kui sa ise oled see, kellel on väga suur trauma, siis oluline on selle trauma mõju sinu olemusele teadvustada ja seda oma partnerile ka väljendada.

Tahan ka siinkohal äraöelda, et samas ei saa me oma partnerit teha vastutavaks oma õnne eest. Meil on võimalus ennast väljendada ja meie partner saab meile anda seda, mida me vajame, kui see on sobiv tema jaoks ja kuni teatud piirini. Aga me ei tohiks jääda sellest sõltuvaks ja panna seda koormat tema õlgadele. Samal ajal saab alustada tööd iseenda haavade tervendamisega ning meie käitumismustrid ja ootused peaksid hakkama muutuma. Kui suhe on aga väga toksiline ja äärmiselt palju on füüsilist ja/või vaimset vägivalda, siis peab väga tõsiselt endale teadvustama, et sellised olukorrad ei ole tegelikult aktsepteeritavad. Ja tihti peab siis suhtest siiski väljuma, et saaks hakata tegelema tervendamise protsessiga.

Ja kindlasti on hea otsida endale terapeut, kes teid selles protsessis saab toetada.

Ilusat jätkuvat suve Sulle Armas!

Armastusega,

Katrin

 

Kui Sul on soov endaga sügavamalt tööd teha, siis suve lõpus on mul algamas 2 kursust:

Teadliku Seksuaalsuse Terapeudi Koolitus, mille kohta saad rohkem lugeda siit:

7 Sammu Harmoonilise Suhteni, mille kohta saad lugeda siit:

https://katrinlucas.com/7-sammu-harmoonilise-suhteni/

Lisaks on mul hiljuti ilmunud esimene eestikeelne juhendatud meditatsioonidega äp: PuhasValgus Meditatsioonid. Meditatsioonide kirjeldused leiad minu kodulehelt:

https://katrinlucas.com/puhasvalgus-app/

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga