Lapsed….meie elu kõige suuremad õpetajad. Minu teekond emadusse algas 2ondate eluaastate keskel. Mulle sündis pea kaheaastase vahega nii poeg, kui tütar. Oma laste isaga olin kohtunud 4 kuud enne, kui ma esimest korda rasestusin ja selle ajaga olime tegelikult teineteist vaevu tundmaõppinud. Ma ei mäleta, et me oleksime pidanud maha pikki vestlusi sellest, millisena me elu näeme või kuidas peaks lapsi kasvatama. Suuremad tülid hakkasid meil pihta juba siis, kui ma meie esimest last ootasin ja selleks ajaks, kui meie teine laps hakkas saama aastaseks, läksime juba esimest korda lahku. Seda muidugi minu algatusel. Mõni kuu hiljem läksime siiski kokku tagasi, kuid mitte kauaks. Tundsin ühel hetkel, et ma ei jaksa nii emotsionaalselt, kui ka füüsiliselt ülevalpidada kolme last, mulle piisas sellel hetkel kahestki. Meie lahkuminek käivitas loomulikult suured protsessid nii meie, kui ka laste jaoks, millest tänaseks pole päris taastunud keegi. Kui mul sellel ajal oleks olnud rohkem tarkust ja teadlikkust, olek kõik need protsessid võinud minna palju valutumalt. Oma nooruses ei mõistnud ma aga, kui suure protsessi käivitab laste sünd naise ja mehe jaoks. Kõik perekonnamustrid ja meie endi haavad, millega me suhtesse tuleme, hakkavad nähtavaks saama. Seni kuni lapsi pole, on lihtne suhtest ära jalutada aga peale laste sündi ei ole see enam sugugi nii kerge. Lisaks oled sa kogu oma eluks seotud selle inimesega, kellega sul lapsed on.
Tänaseks olen ma kolmandat korda ema. Kui sündis minu väike tütar, oli mul juba elukogemust palju rohkem. Olin aastaid iseendaga tööd teinud, palju õppinud ja samuti töötanud aastaid teadliku seksuaalsuse nõustajana. Ent, kui mõni aeg hiljem peale lapse sündi algasid ka seekord minu abielus teatud teemadel tülid, hakkasin palju paremini mõistma, millised protsessid lapse sünd käivitab. Nii mees, kui ka naine, jõuavad kohta, kus nende kõige sügavamad haavad saavad pinnale tulla.
Kui laps sünnib siia ilma, siis muutub naise jaoks kogu maailm. Lapse esimesel eluaastal on harvad need hetked, kui naine saab olla üksinda. Mäletan, kuidas esimestel kuudel 5 minutit üksi dušhi all oli juba tõeline kingitus. Laps vajab alguses ema nagu õhku. Ema on tema jaoks kogu maailm ja kuna ta on olnud 9 kuud ema kõhus, siis ka peale sündi on ta enda arvates emaga üks. Laps vajab kõige enam ema füüsilist lähedust. Ema jaoks on see intensiivne aeg. Ja see, mida kogeb üks ema sellel ajal, võib olla väga erinev. On emasid, kes kümblevad oma beebiga selles armastusepilves ja on neid emasid, keda tabab peale lapsesündi depressioon, ning nende jaoks võib see olla üks elu raskemaid kogemusi. Mõlemal juhul kipub paarisuhe olema see, mis selleks ajaks siiski kõrvale jääb, sest kõike muud on juba niigi palju. Unetud ööd, väsimus ja ajapuudus on emade jaoks sagedad kaaslased. Vahel ei jõua nädal aega dushi alla minna ja sööminegi võib tunduda suure luksusena. Emad võivad muutuda tujukaks, kergesti ärrituvaks ning kõik need tunded, mis on nende sees sügavustes saavad nüüd samuti pinnale tulla. Mäletan peale minu kolmanda lapse sündi, kui abikaasa ütles ühel hetkel, et ta tunneb minust puudust, sest meil ei olnud enam kahekesi olemise aega, kuidas minu sees oli mõte, et ma ei jõua praegu isegi mõelda sellise asja peale. Imestasin, et kuidas ta küll ei mõista, et kui mul on beebi, kes sööb öösel umbes iga 1,5h tagant ja kogu päeva magab ainult minu süles ja samuti sööb päeval iga 1,5h tagant rinda, siis, kust see aeg mul peaks tema jaoks veel olema. Mul ei olnud eriti aega, et üksinda tualetiski käia. Temas tekkis igatsus ja minus trots. Ja nii need tülid alguse saavadki. Mehel kasvab igatsus ja valu naisel armastuse ja tähelepanu järele. Kuid naises on täidetud kõik läheduse ja armastuse anumad, sest ta saab seda lapsega 24/7. Seal lihtsalt pole rohkemaks ruumi. Minu haavad, panevad mind sellel hetkel vaatama oma abikaasat teatud valguses. Nendel hetkedel ma ei ürita teda mõista, vaid lükkan ta endast eemale, sest ma tunnen, et ta ei hooli minust piisavalt ja seab oma vajadused minu omadest ettepoole. Tegelikult ainus, mida selles hetkes on vaja, on mõistmine. Me ei pruugigi niipea seda aega teineteise jaoks leida aga kui me tunneme, et me oma valu ja igastusega oleme samuti kuuldud ja nähtud, on see paarisuhtes pigem ühendavaks faktoriks.
Peale lapse sündi, liigub lapse energeetiliselt mehe kohale naise kõrval. Ja mees liigub selleks ajaks oma kohalt ära. Peale lapse eimest eluaastat, peaks mees oma kohale tagasi liikuma ja laps nende ette. Seega on lapse esimene eluaasta aeg, kus isa roll on oma naisele ja lapsele ruumi hoida. Et nad tunneksid ennast turvaliselt, hoitult ja nii, et ema ei peaks mõtlema mitte millegi muu, kui enda ja lapse peale. Aga kahjuks on see just see aeg, kus paaridel hakkavad tekkima esimesed tülid. Siiamaani oli mees kogu naise maailm aga nüüd on kõik muutunud. Naisel pole enam aega ega energiat. Kui mees on kogenud mahajätmise või hüljatuse haava, on see protsess talle eriti raske. Mees võib uuesti tagasi minna traumasse, mida ta tõenäoliselt koges juba lapsena oma emaga. Kõik need lapsed, kes sündisid veel ajal, kui sünnitusmajas eraldati laps peale sündi emast, ning toodi teda ema juurde ainult söötmise ajaks, on tõenäoliselt selle trauma osaliseks saanud. Nagu ma enne ütlesin, laps ja ema on üks 9 kuud ja peavad olema üks ka veel peale seda mõnda aega. Seni, kuni laps ise hakkab teadvustama, et see olen mina ja see on emme. Sellepärast ütlevad lapsed ka tihti esimesena sõna issi, sest nad ei mõista, et tema ja emme on erinevad inimesed. Nii, et kui ema on hüljanud poja peale sündi ja ka veel peale seda korduvalt, kogeb mees uuesti seda sama haava. Kui mees läheneks sellele haavale nüüd teadlikult, siis ta mõistaks, et tema valus pole süüdi tema naine. Et hetkeolukord vaid lubab tema haaval nähtavaks saada. See on võimalus oma haava tervendada ja läbi selle ka tõenäoliselt parandada oma suhet emaga ning kindlasti muutub suhe naisega. Ja, kui meie tervendame enda haavad, siis on suur võimalus, et oma lastele me neid enam edasi ei anna. Kui me neid haavu aga ei tervenda ja oma kogemuse eest vastutust ei võta, siis paneb meie valu meid uskuma, et meie kaaslane on selle valu allikaks ja ühel hetkel me eemaldume temast, sest me ei soovi seda valu enam tunda. Ja nii on meil jälle üks katkine perekond ja uued traumeeritud lapsed. Me läheme uude suhtesse, kus kordub ikka ja jälle sama muster ja nii me kõnnimegi läbi elu oma valuga, võtmata hetkegi seisatada ja mõelda, et me ei saa igavesti oma valu eest ära joosta. Valust vabanemiseks on ainult üks tee – minna läbi selle valu.
Sellepärast oleks hea, kui me hakkaksime rohkem enda jaoks teadvustama neid protsesse, mida me hakkame kogema suhtes, kui sünnivad lapsed. Oleks hea, kui me suudaksime olla teineteisega avatud ja haavatavad, ning julgeksime oma valu tuua nähtavale nii iseenda, kui oma kaaslase jaoks. Läbi selle me saame ainult kasvada. Soovin väga, et mehed ja naised leiaksid tagasi tee armastuse juurde. Soovin, et meil oleks vähem eraldaust ja rohkem üksolemist. Soovin, et meie lapsed oleksid hoitud ja armastatud ning, et nad saaksid kasvada turvaliselt peres, kus on ema ja isa, kes austavad, armastavad ja toetavad teineteist ka elu kõige keerulisematel hetkedel.
Sügisel alustan uue paarikursusega, kus me just sellise suhte poole liikuma hakkamegi. Selle kursuse kohta saad lugeda rohkem siit:
7 Sammu Harmoonilise Suhteni, mille kohta saad lugeda siit:
https://katrinlucas.com/7-sammu-harmoonilise-suhteni/
Armastusega,
Katrin
Kui Sul on soov endaga sügavamalt tööd teha, siis suve lõpus on mul algamas ka veel teine kursus:
Teadliku Seksuaalsuse Terapeudi Koolitus, mille kohta saad rohkem lugeda siit:
Lisaks on mul hiljuti ilmunud esimene eestikeelne juhendatud meditatsioonidega äpp: PuhasValgus Meditatsioonid. Meditatsioonide kirjeldused leiad minu kodulehelt:
